Jaak Harjate Jürri

Jaak Harjate Jürri (02.05.1685-10.02.1750) sündis pärisorjuses ehk varasema nimega pärispõlve ajal, suures talupoja perekonnas, kus oli kuus last. Elasid Arjate, Taevere v, Suure-Jaani khk, Viljandimaal, Liivimaa kbr. Jaak oli perekonnas esimene laps. Tol ajal oli raske elada eesti talupojadel. Selepäras, et lõplikult kujunes välja pärisorjus ja oli piik sõdadeperiood.

Märkus: vanasti erinesid tänastest tavapärased erinevat kirjakujud. Kohtame sama nime eri kirjakujud kirjutatud erinevalt: nimi – David (Tawid, Dawit, Davet, Tawit). Naine Kadri (Kaddri). Perekonnanimi Nõmmik (Nemmik, Nemik, Noemmik, Nömmik) Kohanimed: Taevere (Taewere, Taifer), Kase (Kasse), Jabura (Jaburi, Jabburra), Viljandi (Fellin), Suure-Jaani (Gr.St. Johannes), Arjadi (Harjate)

Sest igas keeles: (eesti, vene, saksa ) kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormid.

Jaak Harjate Jürri abielunud: (24.11.1707)

Jaak Harjate Jürri naine Ann [Harjate Pedi ümmardaja), sündinud 1682 ?.a, surm: (08.03.1750)

Lapsed:  1. Jaan [Harjadi Jaagu] 30.01.1709  2. Kadri (08.11.1711)  3. Tawit [Harjate Jaago] (11.11.1713)  4. Reet (10.04.1716)  5. Kusto (1720)  6. Maret (Harjate Jaago t.) (1722)   7. Mari (1723)   8. Ann (1725)

Harjate Pedi ümmardaja – “peremehe ümmardaja”. Isiklik teenija, abiline, ka põetaja, kui peremees haige oli, peremehe lastehoidja. Kirikutekstides kasutati terminit ülekantud tähenduses. „Vaata, siin on Issanda ümmardaja; mulle sündigu su sõna järgi!” (Luuka 1:38). Ümmardaja ehk „orjatar” (UM) oli kõige alam teenija, kelle elu oli tervenisti tema isanda kätes. 

Mõisast vaste u. kammerneitsi, teenijatüdruk. Proua tuli turult, ümmardaja täis kandekotiga järel. Ümmardajad katsid kiiresti laua. Majas oli ümmardajaks üks noor maatüdruk. Ümmardaja oli ilma tavaliste pererahva õigusteta (ja kohustusteta) teenijatüdruk, mistõttu tema seisust (seisundit) ka abiellumisel eraldi toonitati.

Jaak Harjate Jürri surm (1750)

An Harjate Jako naise surm (1750)

19. sajandi II kümnendil kaotati pärisorjus. Pärast teoorjusest vabanemist said eestlased suurema liikumisvabaduse – nad võisid elama asuda linnadesse või rännata teistesse Venemaa kubermangudesse. Sel ajal ei toimunud Eesti alal otsest sõjategevust. Samal ajal asus Eestisse inimesi Soomest, Lätist ja Venemaalt, linnadesse ka Saksamaalt.

1725 elas Eesti alal 220 000, 1750. aastal 335 000 ja 1765. aastal 400 000 inimest. Seejärel rahvaarvu kasv mõnevõrra aeglustus, 1800 oli Eestis 500 000 inimest. Ka 19. sajandil kasvas rahvastik aeglaselt.