Tawid Jabbura Jaani

Mu rinnas wäriseb ootuse laine.. Kui kaua weel õudne öö kestab? Kas ilmub nüüd walgus seal kauguses üles? Kas märkan ma lootuse sündi?

Tawid Jabbura Jaani (10.02.1734-11.10.1792) sündis pärisorjuses ehk varasema nimega pärispõlve ajal, suures talupoja perekonnas, kus oli seitse last. Elasid Jabura, Taevere v, Suure-Jaani khk, Viljandimaal, Liivimaa kbr. Tawit oli perekonnas kolmas laps. Tawid Jabbura Jaani ajal oli raske elada eesti talupojadel. Selepäras, et lõplikult kujunes välja pärisorjus ja oli piik sõdadeperiood.

Märkus: vanasti erinesid tänastest tavapärased erinevat kirjakujud. Kohtame sama nime eri kirjakujud kirjutatud erinevalt: nimi – David (Tawid, Tawit, Davet, Taavit). Naine Kadri (Kaddri). Perekonnanimi Nõmmik (Nemmik, Nemik, Noemmik, Nömmik) Kohanimed: Taevere (Taewere, Taifer), Kase (Kasse), Jabura (Jaburi, Jabburra), Viljandi (Fellin), Suure-Jaani (Gr.St. Johannes), Arjadi (Harjate)

Sest igas keeles: (eesti, vene, saksa ) kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormid.

Taiferi mõisa Ristimiste raamatus: Baptizati 1734 oli tunda veel katoliiklaste mõju) märgitud Tawidi sünni aeg (10.02.1734). Isa: Jaan (Harjate Jako Jaan), sündinud (02.02.1709) Arjadi, Taevere, Suure-Jaani. Ema: An (Ann) sündinud (±1713),  surm:  (1783). Kirjutatud ka tunnistajat: ristiemad Marri ja Liso ja teised.

Kui laps sündis, ta nimi oli Harjate Jaani Tawid. Kui perekond läks Jabura: Jabbura Jaani Tawid.

Arjadi ‹-le›, kirjakeeles varem ka Arjandi . SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1765 Harjade Jürri (talupoeg Taevere mõisas), 1816 Arjadi, Arjadi Tavid (kaks talu), 1855–1859 Херьяте (küla). 

«Rahvapärimuse kohaselt oli külas neli Arjadi talu, millelt küla nime sai, 1816 oli Taevere mõisa all mainitud kahte. Külana hiljemalt XIX saj II poolel. Oletamisi on talunime lähtekohaks talupoja lisanimi sõnast hari : harja mitmuse omastavas käändes, kas pühkimisvahendi või tipu tähenduses. Lisanimena esines SJn Nuutri küla all juba 1638 (Harja Pawell). Arjadi põhjaosa tuntakse Jaburi nime all (1688-1692) Jaber Matts, 1724 hajatalu Jabora Jahn»

Tawid Jabbura Jaani (1734) abielus 1760 aastal. Tema naine Ann (Tõnne Lausi t.) sündinud (06.09.1738) oli 22 aastane, kui läks mehele. Sünnitas Tawidile üheksa last. Suri 13.02.1786 aastal. Ta oli 47 aastane. Viimane poeg Tawit (1780) oli kuue aastane.

Jabbura Ann (Tõnne Lausi t.) ja Tawidi lapsed: 

1. … Mari (1762– ) 2. … Anu (1764–  ) 3. Jaan Nõmmik (1767– ) 4. Ewa (1768– ) 5. Jüri Nõmmik (13.10.1770– )   6. … Ann (1773– ) 7. … Ello (1777–1855)  8. Laps suri?? (1778– )  9.Tawit Nõmmik (1780–1839)

Tawid Jabbura Jaani abielus uuesti. Kuid esimese naise ja alaealiste laste ema ootamatu kaotamine mõjus mehele rusuwalt, liialegi, kui ka majanduslik seisukord polnud hea. Kuue aasta päras 58 aastaselt Tawid suri (11.10.1792). Tema elu möödus kiiresti ja oli raske.

Tema viimane poeg Tawit Nõmmik (1780–1839) siis oli 11 aastane.  Nii jäid üheksa last orwudeks. Tema teine naine lesk Ello kasvatas väiksemat lapsed ise üllesse..

Pärast Tawid Jabbura Jaani surma lesk Ello ajal suurid selles perekonnas veel mõned lapsed. Kuid viimane Tawidi poeg Tawit Nõmmik (1780–1839) kasvas suureks. Tawid Jabbura Jaani ajal oli nii raske elada eesti talupojadel selepäras, et lõplikult kujunes välja pärisorjus ja oli piik sõdadeperiood.

Keskaja lõppedes algas Eesti alal sõdadeperiood, mis kestis 150 aastat, selle vältel toimusid Liivi sõda (1558–1583), Rootsi-Poola sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661) ja Põhjasõda (1700–1721), Põhjasõda ajal Vene vägede rüüstetegevus tabas praegust Võru— ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses. Vene ligikaudu 11 000-meheline salk tegi rüüsteretked, millest enamuse moodustasid kasakad, tatarlased ja kalmõkid.

„Ei ole enam midagi ära rikkuda. Terve maa on kõrb. Paljalt Riia, Pärnu, ja Tallinna linn seisavad veel. Naroovast kuni Väina jõeni ei haugu koer ega kire kukk.“

Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli eestlasi siis 150 000 – 170 000 inimest.

(1700- 1800) eestlaste ühiskondlik positsioon oli madal. Keskajal kujunes välja ka pärisorjus, mis oli uusajaks juba tugevalt juurdunud. Pärisorjus tähendas seda, et talupojad olid mõisniku eraomand. Talupojad ei tohtinud mõisniku loata elukohta vahetada (sunnismaisus), pidid töötama mõisniku heaks (teoorjus), pidid mõisnikule maksma põllumajandussaadustes renti (loonusandam) ja mõisnik võis nende üle kohut pidada ja neid karistada (kodukariõigus). Olukord erines vähe kahe Eesti – põhjapoolse Eestimaa ja lõunapoolse Liivimaa (mis hõlmas ka osa Põhja-Lätist) – kubermangu vahel. Teatud erinevused siiski olid: teoorjuse maht ja tööpäevade pikkus olid Eestimaal suuremad. Lisaks mõisnike ees olevatele koormistele pidid talupojad ülal pidama kirikut ja olema abiks riiklikel projektidel (nagu teedeehitus ja sõdurite majutamine). Talupoegade kaebusi üldjuhul riigi poole arvesse ei võetud.

Eesti talupojad, kes olid pärisorjuses panid kirja mälestused: «Taevere vallas Arjate külas Jaani talu eest, millel 52 vakamaad põldu, tehtud mõisa 4 hobusepäeva. Peale selle veel ketrusepäevad ning naturaalkohustused: kanade, kottide ja vitstest keerutatud loomalõõgade näol. » < Suure-Jaani khk., Taevere v., Arjate k., Jaani t. — Alfred Rästas < Jaan Koik, 60 a. (1926)

«Päivi tehtud mõisa nii palju, et kui mõni talupoeg kõiki päivi teha pole jõudnud, siis tal’t tegemata päevade eest trahvi pole nõutud, ega ka kohustatud neid järgmisel aastal ära tegema. Kui aga juhtunud, et mõisapäivi palju tegemata olnud ja magasiaidas võlgu, siis aetud talupoeg kohalt ära magasivõla põhjal.

Enne 1850. aastaid tarvitatud Vastemõisas nn teopulka päevade ülesmärkimiseks. Pulk olnud neljakandiline, kuusepuust tehtud, pikkus 10–15 tolli, iga kant umbes 1 toll. Mõlemi pulga otsast umbes toll maad lõigatud diagonaalis täke, mispidi pulk keskelt lõhki lõigatud ja jälle uuesti kokku panna võinud. Mõisas märgitud väikse saega pulgale kriipud peale, mis päevade arvu tähendanud. Ühele küljele märgitud hobuse-, teisele jala- ja kolmandale vooripäevad. Ristloodis kriipsud tähendanud 1 päeva, kallakkriipud 5 ja kaks ristlevat kriipsu 10 päeva. Pulk olnud pooleks jagatav, millest teine pool mõisas valitseja toas nööriaetult seisnud. Pulk tehtud igal kevadel uus ja jüripäeval märgitud mõisas teopäevade arv pulgale. Iga[s] kuus käinud peremees korra mõisas päivi õiendamas, mispuhul tehtud päevade kriipsud tindiga ära kustutatud. 1840. aastate lõpul olnud sõnnikuveopäeva normiks 14 koormat. Mõned tugevad noored mehed jõudnud siiski enam vedada ja saanud päevad sel kombel ennem täis.
< Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Tiitsu t. — Alfred Rästas < Tõnis Mein, 89 a. (1926)