Jürri Harjate Otti

Peame vastu, sõber, peame vastu — elu on ju elu, ise tead.. kord teeb haiget, samas naerab vastu. Lootus aitab püsti hoida pead.

Jürri Harjate Otti (16.07.1662-08.11.1728) sündis pärisorjuses ehk varasema nimega pärispõlve ajal talupoja perekonnas, kus oli viis last. Elasid Arjate, Taevere kubjas, Taevere v, Suure-Jaani khk, Viljandimaal, Liivimaa kbr. Jürri oli perekonnas teine laps. Sellel ajal oli raske elada talupojadel pärisorjuses .

Märkus: vanasti erinesid tänastest tavapärased erinevat kirjakujud. Kohtame sama nime eri kirjakujud kirjutatud erinevalt: nimi – David (Tawid, Dawit, Davet, Tawit). Naine Kadri (Kaddri). Perekonnanimi Nõmmik (Nemmik, Nemik, Noemmik, Nömmik) Kohanimed: Taevere (Taewere, Taifer), Kase (Kasse), Jabura (Jaburi, Jabburra), Viljandi (Fellin), Suure-Jaani (Gr.St. Johannes), Arjate (Harjate)

Sest igas keeles: (eesti, vene, saksa ) kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormid.

Jürri Harjate Otti oli abielus Maret (Päraküla Miku t.) sündinud  ±1662.a,? surm:  09.1724.a (52)

Lapsed:  1. Jaak Harjate Jürri (Taevere kubjas) (1685)  2. Jaan Harjate Jüri (04.1692) 3.  Anu (26.04.1693)  4. Jüri Harjate Jürri (09.07.1694)  5. Ello (03.1700)  6. Mart Harjate Jüri(rätsep)  (09.09.1706)

Taevere Kubjas oli talupojast Taifer mõisa ametiisik, mõisasundija, kes tegeles talupoegadest teoliste töölesundimise, järelevalve ja karistamisega. Teolisi käsutanud külakubjas välja. Külakubja ameti tasuks pole tulnud tal mõisatükke teha, kuid puid pidanud ta ikkagi vedama.

Paberite järgi , Taiferi mõisa algus 1643 aasta. Rootsi ajal mõisa riigistati. Mõisnik maksis renti.

Teolkäimine olnud õige vaevarikas, sest teol käia tulnud umbes 10-12 versta tagant. Mõisa omanik lasknud Lahmuse mõisa hooned Vastemõisa teopäevadega, kust ta Lahmusele tulnud, üles ehitada. Talust olnud korraline aasta läbi väljas, kuna mõisa tükkide (heinaniit, viljakoristamine) tegemisel vahest kuni 12 hinge mõisa tööle saata tulnud. Kastega rukist lõigata pole lubatud, pidanud ootama kuni keskhommikuni, mil kaste kadunud.

17 ajandi alguses kannatas piirkond rängalt Liivimaa pärast peetud Poola-Rootsi sõdades (1624. a olid Käliste, Sürgavere, Uudeküla inimtühjad) ja Põhjasõjas (septembris 1703. a) põletati Sürgavere mõis maha. 1710. a laastas piirkonda katk. Eestis oli katku  18.sajandini korduvalt. Eriti  laastav oli viimane, 1710-12.a epideemia, millesse Mandri-Eesti lääneosas suri kuni 3/4 rahvast.

Jürri Harjate Otti surm (08.11.1728)

Siin huvitav lugu, kuidas üks küla katkus pääses.

Olustvere vallas asuv Õnniste küla on saanud oma nime järgmiselt.
Vanasti kui katk oli laastanud maid, olevat küla elanikud punase lõnga vedanud kolm korda ümber küla. Katk olevat ka Õnniste külasse tahtnud tulla, kuid tõke olnud ees. Siis olevat katk oma koeraks moondanud ja katsunud õnne, aga see ei olevat läbi läinud. Järgmiseks oli katk õnne kassi näol, kuid ka see polevat läbi läinud. Viimaks tulnud ta mehe näol ja nõudnud sisse laskmist, ise ta aga üle lõnga ei olevat astunud. Külaelanikud saanud aru, et see on katk ja ei ole tema soovi täitnud. Katk näinud, et sinna külla sissetikkumine on asjata ja läinud säält jäädavalt ära. Sellest on saanudki küla nimeks Õnniste, sest mitte üks inimene pole surma saanud. Praegugi elab sääl külas veel «Õnniste» nimega inimesi. Õnniste Jüri, [Õnniste Jüri] Mats 

Õnniste küla ajalugu ulatub kaugesse muinasaega. Õnnistes asunud Mäeotsa talu ligidal kasvanud muistsete eestlaste hiis. Hiiepärnad- ja jalakad on hävinud, kuid nende asemele kasvab uusi pärni ja jalakaid. Õnniste (varasem kirjapilt Õnnista) oli küla Viljandimaal, ajalooliselt Taevere mõisa alal. Küla jääb tänapäeval Tääksi küla alale. Kihelkondlikult kuulus küla Suure-Jaani kihelkonda. Küla kaotati 1977, mil see liideti Tääksi külaga.