-
Место рождения
Gatšina, Petrogradi kubermang, Venemaa Keisririik
Ma ei tea, ma ei tea, mida ihkab mehe hing. Ühe neiukese vaadeldes joovastub ta rind…
Julius sündis (01.07.1887 ) Gattšinas, Petrogradi kubermangus, Venemaa Keisririig, kolmelapselises nekruti perekonnas, esimese pojana. (Nekrut on väeteenistusse võetud isik ). Siis soldatil teenistusaja üldpikkuseks oli 15 aastat, 12 aastat tegevteenistust. Abielus nekrutite ja ka soldatiteenistuse ajal sündinud lapsed arvati kantonistideks. Nende tulevane elutee oli igal juhul oli seotud sõjaväeteenistusega. Kodmaale pere tuli, kui isa David arvati armee reservi (19.11.1904).
Suure-Jaani kiriku raamatu siis pandi kirja, millal Julius sündis, kus sündis ja oli ristitud.
Julius õppis valla koolis. Siis õppis puusepa ametit.
Kui Julius oli 20 aastane läks passi tegema.(1907)
Saamal aastal (1907) Maakonna väeteenistuskomisjon Julius pani kirja väeteenistuskohuslaste nimekirjadesse
Pandi kirja: vanemad elus, isa David(19.08.1849), noorem vend Villem(17.07.1890), luteri usku, eestlane, õppis valla koolis, Puusepp.
Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi toimus nii, üldise sõjaväekohustuse ajajärgul võeti noorsõdureid teenistusse iga-aastastel võtmistel. Nõutud noorsõdurite arv valiti välja liisuga, ülejäänud teenistussobilikud mehed arvestati riiklikku maakaitseväkke.
Julius oli arvestatud teise järgu riiklikku maakaitseväkke. Ta ei pidanud kohe minema teenistusse, vaid oli resrvis.
See oli hea uudis, sest isale Davidile lubati mõisamaast eraldada maatükk «Soldati koht «, hea teenistusse eest. Varsti oli vaja maja ehitada nullist.
«Sõda ajal (13.04.1915) Miks sa ei kirjuta, kas minu kirjad kätte oled saanud? Ole wa lõbus poiss ja saada ikka mõni sõna… ootan õige suure igatsusega. Ilmad tooredad — palavad üsna. Puudel pungad puhkemas. Sõjategevus seiskus. Südamest tervitades Mats. Kirjuta piikemalt».
Sõjaväe postis selgub, et Julius järsku oli suunatud kodumaalt tegevarmeesse. (1915-1917) Ta sattus tegevarmeese 11 Kavkasia Rügement, 11 kompanii salkus. Kodu saadab isale Davidile foto ja kiri palvega.
Pea paljaksajamise komme on jätnud eestlase hingeelusse eriti sügavaid jälgi (nagu vangid). Meie sõdur häbeneb pügatud pead veel praegugi. (igaüks võis neid kinni võtta)
Mälestuseks kaas sõduri poolt Jõgewast Koselt (Kose ) Üles wõte (1919) See näitab, et sõdurid veel ei olnud kodumaal. Saadetud eestimaalt (11.09.1921)
Alles 1920 aastal Julius pärast sõda ja Eesti iseseisvumise tegi foto, kus näha et need rasked läbielud tegid ta väga kõhnaks. Kuid Julius oli elus.
Vallaelanike nimekirja raamat (1919-1924) näitab, et sellel ajal elas ta Kaansos isa juures ja tegeles põllumajandusega.
Kui vend Willem abielus(1920) ostis jalgratta Saksamaal, Julius tegi sama otsus. Jalgrattad neil olid ühtemoodi (Inglismaal valmistatud).
Ta nimi oli Helena. 38 aastane mees armus. See armastus tegi mehe alguses õnnelikuks. Armastus igapäevaselt teda motiveeris. Armastus annab tiivad ning lennutab kõrgustesse. Julius oli nagu eluvõõras unistaja, makasupüüdmatu, kes mitteeluliste, teostamatute ideaalide nimel tagajärjetult püüab võitluses kujutletavate takistustega inimestele kasu tuua. Isegi isa tema peale pahandas: «Kindel mees ei kõlgu maa ja taeva vahel «. Noorem vend oli juba naise mees. Willemil sündis poeg ja nad olid kirjavahetuses.
Ma ei tea, ma ei tea, mida ihkab mehe hing. Ühe neiukese vaadeldes joovastub ta rind…
Tundub, et mees häbines kutsuda tüdruku omale külla, sest ta elas vaeselt, väikses majas koos isaga ja õega. Tüdruk häbines ka külla kutsuda ja nad kaotasid üks teist. See tegi Juliusele päras terve üljäänu elu kurvaks.
Mu ellu nüüd on tulnud üks väike muudatus,
mind hoopis teiseks teinud su käte puudutus.
Ja varem oli toidul ka hoopis teine mekk.
Nüüd unetult ma koikul ja peal ei püsi tekk.
Sa oled minust kaugel, nii kaugel otsata.
Ja pisar minu laugel ei taha kuivada.
See oli tõesti suur ettevõtmine. Savi käsitsi saadi kätte ja formaati tellis, mis päikese käes sai kuivatatud ja ahjus põletatud. Vanaaegne tehnoloogia kasutades saadi head tellist toota, kui tootmisprotsess oli aeglane. Tellised pandi koduahju, mis ei võimaldanud kiiret põletust – suur muhvelahi ja puukütekuumutades kuni ca 600 kraadini ja lastes aeglaselt koos ahjuga maha jahtuda.
“Vend: Sinu postkardist kirja sain (04.09.1925). Meie oleme kõik terwisel. On ikka weel üks puudulik külg, et sagedamalt kirjutamisele ei tule. Olin rõõmus sinu tööst kuulda saada. Terwitades sinu wend. Isa ja õde ka. Willem”
Juliuse suur ettevõtmine oli edukas. Tema töö sai tunnustus. Ta unistas välja mõtelda Ajamasin ja palju muud.
See ettevõtmine tegi seal ühe mehe rikkaks. Tema nimi oli Jüri Kuldkepp (1880 — 1966). Kuldkepp sai jõukaks savi müügiga. Väidetavalt kaevandas ta seda isiklikust karjäärist.
Küüditatud juunis & juulis 1941.: Kuldkepp, Jüri, Ants poeg eluk. Taevere v. Pärassare t.; Sbornõi, 1943 suunati Kemerovo obl. sõjaliselt tähtsatele töödele. 1947 põgenes Eestisse. 13.11.54 võeti arvelt maha.
Kuldkeppide suguvõsa legend.
Kuldkeppide suguvõsa on väga suur ja selle põhikohaks on Pärassaare talu Kaansoos, mis ennemalt oli Vastemõisa vallas. Suguvõsa algus ulatub veel kaugemale. Väga harva, võib olla kord saja aasta jooksul külmub meri nii kõvasti kinni, et Rootsimaalt on võimalik jalgsi meie maale tulla. Nii olnudki kord väga, väga ammu, et üks mees tulnud Rootsist jalgsi üle mere. Algul Saaremaale, hiljem asunud elama suurele maale, nimelt Kaansoosse ja asutanud siin Pärassaare talu. Kord Põhjasõja ajal peatunud üks Rootsi väeosa Vastemõisa vallamaja juures ja rootsi kindral, Dadolder olnud ta nimi, lasknud vallarahva kokku kutsuda, et nekrutte värvata. Kindral istunud pingil ja tema ees rahvahulgas seisnud ka Pärassaare vanamees, toetudes pahksele kadakasele kepile. Kindral hüüdnud Pärassaare mehe enda ette ja küsinud, kas tal poegi on? Pärassaare mees öelnud, et tal on seitse poega ja need kõik on rootsi kuninga väes. Selle peale öelnud kindral: «Oleks nüüd kuningas ise siin, annaks ta sulle puukepi asemele küll kuldse kepi kätte.» Sest ajast peale hakatudki rahva poolt Pärassaare suguvõsa Kuldkeppideks kutsuma. Kui hiljem perekonna nimede andmine oli, jäänud Kuldkepi nime sellele suguvõsale päriseks.
Kaas sõdur Koselt ei unustanud Juliuse: «Kallis Nõmmik! Rõõmsad püha ja niidude boikoteerimist ja lõpude lõpuks veel head munade koksimist. Tervitades». (08.04.1925)
Suur ettevõtmine (1924- 1930) kohalikus talupojas Juliuses tegi Härra Nõmmikut.
Kui noorem vend perega (1933) tuli tagasi kodumaale ja vahepealt nad said kokku, siis Herta ja Willem jagasid temaga oma usulised tõekspidamised. Julius istus vaikselt kuulas, muigas, tema usulised tõekspidamised erinesid nendest, mis vend tõi kaasa.
Tõekspidamised lahutavad inimest inimesest, tekkivad vastandid, vennad ei leia enam ühist keelt.
(21.03.1939) tuli teate, et Nõmmik David Daviti poeg surnud, ta oli (90)
Ei ole lahkumis ohtu neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.
Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu, see tuluke kestab,
ei kustu, ei väärata valitud teelt —
me oleme ühtsama usku, ühtsama unemeelt.
Kahjuks matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad.
Üks ajastu sai läbi, ajalugu keeras uue lehekülje. Uus ei teki vanast eemal, uus tekib objektiivselt vana rüpes, kuid uus võidab vana, kriitiliselt omaks võttes. Varsti Julius uue peremehena «Nõmmiku nr. 105» sai maade üleandmise akti Eesti NSV võimult(16.12.1940)
Sisuliselt Juliusele üleandmisega anti see, mis temale nagu nii kuulus.
Kuid seltsimeeste rõõm oli lüheke, sest esimesed Saksa väed ületasid Eesti piiri (1941). Kuidas Juliusel läks elu Kaansos ja millega tegeles, selgub tema märkmisse kirjutites.
Teine maailmasõda oli 1. septembrist 1939 kuni 2. septembrini 1945 kestnud ja lõppes. Eesti jaoks lõppes sõda alles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene väge lahkumisega 1994. aastal. Kuid siis keegi seda ei uskunud. Põhimõtte kohaselt» Jaga ja valitse” rahvast lõhestati, tülli ajati, et oleks hõlpsam valitseda. Lõhestunud Rahvas ei suuda moodustada ühtset jõudu ebaõigluse vastu.
(07.02.1947) Julius on saanud uus maadeklaratsioon.
1949. aasta märtsis oli NSV Liidu sõjajärgsete aastate kõige massilisem küüditamine Eestis. Operatsiooni eesmärk oli lõplikult likvideerida vastupanu sovetiseerimisele maapiirkondades. Eestist küüditati Siberisse üle 20 000 inimese. (1949-1977) modustati Kaansos kolhoosid. Härra Juliuses tehti «seltsimees Julius».
(18.03.1952) Sügawas mõttes tahtsin Helene pilti näha ja nii trehvas see kätte. Mõtlesin kas ja kuidas Helene käsi praegu käib. Enne saakhisin Miinaga, et oli keskki kellele kirjutasime. Kas ma olen weel laulik, kas katkestan oma laulud?
(05.04.1956) Kas teotus minu ümbert taganeb küsun täna?
Kas elul on mingi mõte? Meid hirmutab tundmatus – surm ja mis tuleb homme. Kardame nii teadaolevat kui ka tundmatut. Näeme elu määratut segadust, kõiki neid sõdu, lõputuid jaotusi usu, ideoloogia ja rahvuse alusel. Kohtume sügava pettumustundega. Õpetajad meile valmis pudi suhu pistnud, et kui peame kinni rituaalidest, palvedest, järgime kindlaid malle, surume oma soove, kontrollime mõtteid ja himusid – siis leiame midagi, mis on kõrgemal tühisest elust. Kuid murtud meel, mis välismaailma maha salanud, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vaid vastavalt oma moonutustele. Sest see elav asi täna on see, mis te ise tegelikult olete. Olete vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis.
Kas suur armastus on õnn või õnnetus?
Lubasid tulla, ei tulnud. Meel minul kurb, sest sina ei tulnud! Lahus nüüd oleme meie, kui kurb, terve igaviku, oh kui kurb..
Õnnetu armastus!
Julius Nõmmik
(1887 - 1969)