Viktor Nõmmik (04.03.1959-) sündis Kurort Borovoe, Shchuchins, Kazahstanis töölise ja kirikuõpetaja neljalapselises perekonnas teisena lapsena. Hariduse omandas alguses Kazahstanis (1967-1970), pärast Viljandi 2. Keskkool ENSV (1970-1975). Viljandi Sõitjateveo autojuhi koolitus (1977), keskeriharidus – Tallinna Ehitus ja Mehaanika Tehnikum (09.1975-05.1983)
“Eesti sõdur võõras mundris”.
Nõukogude armees Ajateenistus (14.05.1979-11.05.1981)
1979.a olin 20 aastane, TEMT-is kursusetöö sai tehtud ja oli diplomi kaitsmine. Lootsin juuniks õppimisega ühele poole saada. Kohalikus sõjakomissariaadis (SK) anti haridustee jätkamiseks pikendust kuni 27. eluaastani. Kuid minu aktiivne tegevus kirikus ei meeldinud nõukogude võimule. 24.04.1979 anti kätte Viljandi sõjakomissariaati kutse.
Nõukogude Liidus oli seos kodanikuks olemise ja sõjaväeteenistuse vahel otsene ja üheselt mõistetav. Konstitutsioon deklareeris, et “Sõjaväeteenistus NSV Liidu relvajõududes on Nõukogude kodanike austav kohustus.” “Kõik NSV Liidu meeskodanikud, olenemata päritolust, sotsiaalsest ja varalisest seisundist, rassilisest ja rahvuslikust kuuluvusest, haridusest, keelest, suhtumisest religiooni, tegevusalast ja -laadist ning elukohast, on kohustatud läbi tegema tegevteenistuse NSV Liidu relvajõududes.”
Mai alguses väljastati Viljandi sõjakomissariaadis sõjaväepilet korraldusega minna Ajateenistusse. Kohustuslik ajateenistus algas päevast, mil kutsealune saabus oma kohaliku sõjakomissari käskkirja alusel kutsejaoskonda edasiseks transpordiks talle määratud üksusesse.
Vanematele oli poja ajateenistusse minemise hetk väga emotsionaalne! Polnud täpselt teada, millal uuesti kokku saame. Nõukogude ajateenija ei saanud valida, millises väeliigis või geograafilises punktis ta teenis.
Viljandist ajateenijad sõidutati bussidega Tallinna. Aega teenima suunati väljapoole oma liiduvabariiki. Tallinnas toimus ajateenijate “värbamine” ja rong sõidutas meid edasi Tallinnast Leningradi. Keegi ei teadnud, kuhu kohta meie saame.
Mina sattusin Leningradist Arhangelski linna (Архангельск) 19.05.1979.a Staabi- ja sidepataljoni side autojuhiks.
Arhangelski linn asub Viljandist 1600 km kaugusel.
Kutsealuse järgmine ülesanne oli läbida noorsõduri baaskursus (sõjaväeslängis “karantiin”), mis kestis umbes neli nädalat. 01.06.1979 näidati mulle sidejaamaga auto.
Et vähendada mistahes rahvusgrupi domineerimist sõjaväeüksuses, segati omavahel kokku erinevad rahvused. “Eesti sõdurid võõras mundris” meie sõjaväeüksuses nr. 44691 oli kokku 10 poissi. See tõi kaasa olulise probleemi: keelebarjääri, sest nad ei osanud hästi vene keelt. Olin alguses neile tõlgijaks.
Paljud eestlased leidsid “sooja koha” autojuhtidena – autojuhilubade olemasolu oli Eestis üsna tavaline ning Baltikumi mehed olid kroonus heade autojuhtidena tuntud.
Noorsõduri moodul tutvustas sõjaväeelu, hõlmas füüsilisi harjutusi, pakkus ülevaadet tulirelvadest koos praktiliste harjutustega ning kohustas õppima Nõukogude Liidu relvajõudude määrustikke. Loengud marksismi-leninismi teemadel ja kommunismi eesmärkidest olid kohustuslikud, aga ajateenijale äärmiselt igavad. Siiski käidi poliitõppustel suurema vastumeelsuseta, sest “soojas ruumis tukkumist võis käsitleda puhkusena».
Põhimõtteliselt oli päevane rutiin igal päeval sama: äratus kell 06:00, seejärel hommikuvõimlemine ja isiklik hügieen, hommikusöök, õppetunnid, lõuna, lühike puhkus, uuesti tunnid, õhtusöök, vaba aeg ja magamaminek kell 22:00
Vanemad ajateenijad «vanakesed» ehk «DEDÕ» muutsid päevast rutiini vastavalt oma paremale äranägemisele. Nõukogude Liidu relvajõududes eksisteeris neli “klassi”. Klassid olenesid mitte niivõrd ajateenijale omistatud auastmest (reamees vs seersant), vaid läbitud teenistuse pikkusest. Madalama staatusega klassid pidid tunnustama kõrgemate klasside suuremaid õigusi ja “vanakestel” oli mitteametlikult õigus nooremaid käsutada ja oma huvides ära kasutada. Näiteks pidid “noored” ehk ajateenistusse alles astunud võitlejad öösiti korrastama “vanade” vorme ja saapaid. “Kutsealune, kes oli just sõjaväega liitunud, oli duhh (või tšižik).
Enne kui aga “päris” teenistus võis alata, oli väga oluline (ja kohustuslik) anda noorsõduri kursuse lõpus venekeelne sõdurivanne. Selle tekst kõlanuks eesti keeles alljärgnevalt: “Mina, NSVL kodanik, annan vande ja tõotan pidulikult olla aus, vapper, distsiplineeritud ja valvas sõjamees, rangelt hoida sõjalist ja riiklikku saladust, pidades kinni NSV Liidu konstitutsioonist ja seadustest, vastuvaidlematult täita kõiki sõjaväemäärustikke ja komandöride ning ülemate käske.
Tõotan kohusetruult õppida sõjaasjandust, igati hoida sõjaväe ja rahva vara ning viimse hingetõmbeni olla ustav oma rahvale ja Nõukogude valitsusele. Olen alati valmis Nõukogude valitsuse käsul oma kodumaa – NSVL – kaitseks välja astuma sõjamehena. Tõotan teda kaitsta säästmata oma verd ja isegi elu vaenlaste üle täieliku võidu saavutamiseks. Kui ma aga rikun seda oma pühalikku vannet, siis tabagu mind Nõukogude seaduse karm karistus.”
Seitse kuud prooviti mind sidepataljonis igat moodi (методом «кнута и пряника») veenda, et mul tuleb “vastuvaidlematult täita kõiki sõjaväemäärustikke ja komandöride ning ülemate käske”. Kuid mina ei olnud nõus “vastuvaidlematult» osalema Nõukogude-Afganistani sõjas (1979-1989) ja ei töötanud laupäeval.
Seega: sõduri vannet ma ei andnud ja jäin tsiviilisikuks.
Pärast vande andmist sõdurid osalesid suurõppustel. Kuna mina sõdurivannet ei andnud, olin alguses sõjaväeüksuses suurõppuste ajal valves «dnevalnõi».
Pärast noorsõduri kursuse läbimist ja vande andmist sai ajateenijast molodoi (noor), mõningates üksustes ka slon (elevant). Slon olevat akronüüm, mis tähistas “sõdurit, kellele meeldivad suured raskused”.
Pärast kuuekuulist teenistust sai minust bõk (pull), kuna «maadlesin» komandöridega. Olin Staabis OROO komandandi abi (ehituse alal). Pärast kuuekuulist teenistust nimetati teisi eestlasi tšerpak (toidu serveerija), salaaga (räim) või salobon.
Sõdur alati ootab kirju, ühte pilti või postkaarti, ööd ja päevad, kuud ja aastad, iga ilmaga ja ükskõik mis ajal. Kui sõdur kirjutab kirju kodustele, ta peab teadma, mis on lubatud kirjutada ja mida mitte.
Mina sain kirju Viljandist, sugulastelt ja tuttavatelt. Ma tänan kõiki kes mind sünnipäeval meeles pidasid.
Ajateenija, kes oli teeninud juba aasta, oli fazan (faasan), sest oli võimalus käia linnas. Üksustes, kus seda terminit ei kasutatud, olid tšerpakid).
Minu vennad Vello, David ja Villi rõõmustasid mind oma külastustega ja tõid mulle tsiviilriided.
Tsiviilriideid peitsin ja hoidsin Staabi kõrval vana naiste kloostrikalmistu kabelis. Nendega oli mugav käia linnas, kui kohtusin vendadega ja olin adventpalvelas.
Pooleteise aasta pikkuse teenistuse järel saadi aga ihaldusväärne dedi staatus (deduška – vanaisa), kes võis kõiki teisi kamandada.
Enne reservi arvamist pidi ajateenistusest vabanev sõdur (deduška – vanaisa) reeglina sooritama nn demblitöö.
Mulle anti kätte konkreetne ülesanne 18.03.1981.a ehitada auto kärus soojak Vologdas.
Kaks aastat teeninud mehi kutsuti dembel (demobiliseeritu). Minu demblitöö sai isegi varem ilusti tehtud ja 06.05.1981 aastal sain Vologdas kojusõiduloa.
Mõne jaoks oli äärmiselt oluline pöörduda tagasi koju hea välimusega – väline ilu tähendas kõike. Hambad pidid särama, rinda pidid kaunistama eeskujuliku teenistuse või mõne eriülesande eduka täitmise eest saadud medalid ja tunnusmärgid.
Ning loomulikult pidi ka vorm ise hea välja nägema. Mõnikord see nii ka oli, sest äsja väeossa saabunud duhhidelt võeti vaatamata protestidele nende uus vorm ära ja asemele anti dedi vana riietus.
Deduška dembel Viktor kojusõiduluba saades võttis Vologdas sõjaväe riided seljast, kinkis poistele, pani selga tsiviilriided ja sõitis kodu-Eestisse.
Rongis kontrolliti kõiki vormikandjaid, mind ei tülitanud keegi. Pärast teenistust 11 mai 1981 aastal olin Viljandis, käisin sõjakomissariaatis, kus toimus minu arvele võtmine.
Reservi arvatud mehi kutsuti teatud ajavahemike järel reservõppekogunemistele. Reserviste kasutati ka suurõppustel ning nn tsiviilkaitselistel eesmärkidel. Kuid mind sõjakomissariaatid rohkem ei tülitanud. Vastuseis Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisele legaliseeriti Eesti NSV Ülemnõukogu seadusega “Eesti NSV elanike teenistusest NSV Liidu relvajõududes üleminekuperioodil” 11. aprillist 1990. Selle järgi ei olnud Eesti NSV elanike teenimine Nõukogude Liidu relvajõududes õiguspärane. Minu viimane arvele võtmine Kohtla-Järve linnavalitsuse poolt toimus 02.01.1996 aastal.
