Tawiti soldatikoha lugu — Генеалогия Ныммиков

Eestlane maarahvana mõistab, et ta on ainult omal maalapil või väiksel maatükkil kuningas, mujal ta sisserändaja…

Tawit (31.08.1849-21.03.1939) sündis suures õpetaja perekonnas Kase, Päraküla, Taevere v, Viljandimaal. Saatus valis teda välja liisuga elukutsena walla soldatiks. Võeti nekrutiks 1871 aastal. Kui Tawit arvati armee reservi (19.11.1904), kodumaal tegevusalaks sai oma (soldatikoht 105) Nõmmiku talu arendamine.

Tsaari ukaasiga oli antud korraldus soldatikohtade planeerimiseks (1841). Soldatikohad anti erustunud lihtväelastele ja nende naistele tasuta eluaegseks kasutamiseks. 1866. aasta reguleerimisinstruktsioon käskis leida võimalusi maatute maaga kindlustamiseks.

Taevere valla register näitab, et perekond pandi kirja, kui Tawit tuli kodumaale (19.11.1904). Elukohaks märgitud Kaanso.
Walla soldat Tawit (David) oli teenistuses kokku 33 aastat.

1907 aastal Tawitile lubati mõisamaast eraldada maatükk “Soldatikoht “, hea teenistusse eest. Vanem poeg Julius pandi kirja väeteenistuskohuslaste nimekirjadesse reservi. See oli hea uudis, sest isale varsti oli vaja maja ehitada nullist ja oli palju tööd. Iga abikäsi oli tähtis!

1911 aastal Tawiti noorema poja 21 aastase Villemi kutsuti korralisele noorsõdurite teenistussele. See oli halb uudis.

Villem lahkus Liivimaa kubermangus novembris ja sattus Mlawase (Poola) teenima ratsaväe väeosas. Rohkem oma poja Tawiti naine Liisu ei ole näinud. See oli vanematele raske läbielu . Kuidas tema elu läinud, saab tutvuda siin (villem-nommiku-kirjad-kodumale).

Tawiti Nõmmiku ajaperiood (1911-1939) 28.09.1911 aastal Tawitile väljastati akt soldatikoht vormistamiseks.

Tawiti abikaasa Liisu suri (12.12.1912) või (02.01.1913) andmed erinevad. See oli suur kaotus Tawitile. Miina ja Julius olid talle abiks.

Tsaari võimud nõudis õigeusklike eelistamist. Asjaajamine oli *veniv* ja *bürokraatlik*. Davidil soldatikoha vormistamine nõudis palju pingutus ja rohkem kui kaks aastat.

Eraldatud Soldatikoht nr. 105: sai nimeks Nõmmiku. Kinnitatud (26.01.1912)

Oma maa eestlastele oli alati tähtis, sest 18. ja 19. sajandil omanimetusega oli ta maarahvas.

Pärast naise surma Tawit elas koos tütar Miina ja poeg Juliusega Kaansos. Ehitas elumaja, heinakuur, laut ja tegeles põllumajandusega. Oli lesk 26 aastat, rohkem ei ole abielunud. Lapsed olid abiks.

1936 aastal Tawit ja poeg Julius otsustasid oma metsa maha müüja, võtta lisa laenu maa pankas ja osta veel üks kinnistu kõrval, mis oli peremeheta Kaansos nr. 106. Paberit näitavad, et metsa eest nad said 102 kroni, kuid kinnistu ostuga maa pankale oli vaja maksta 160 kroni. Lootsid, et laen saab rahulikult tagastada aastate jooksul.

Kinnistu nr 106 asus 105 kõrval ja oli liidetud Nõmmiku kinnistule

Walla soldat Tawit läks puhkama (21.03.1939) Ta oli 90 aastane. Mees, kes tegi tööd kuni päevad otsa saavad, kes läheks kas või läbi müüri, kui on hea eesmärg. Pärast tema surma maakoha pärijaks oli Julius Nõmmik

Julius Nõmmiku ajaperiood (1939-1969) Üks ajastu sai läbi, ajalugu keeras uue lehekülje. Uus ei teki vanast eemal, uus tekib objektiivselt vana rüpes, kuid uus võidab vana, kriitiliselt omaks võttes. Julius uue peremehena “Nõmmiku nr. 105” sai (16.12.1940) maade üleandmise akti Eesti NSV võimult. Eesti Vabariigis tulid muutused, hakkas sõja aeg.

Kui Teine maailmasõda lõppes ja saabus Eesti NSV aeg. Julius on saanud uus maadeklaratsioon (07.02.1947).

Julius oli peremeheks Nõmmiku nr. 105 kolmes maatükis. Maksis võlaarve maa pankale ja laen oli makstud. Tubli peremees.

1949. aasta märtsis oli NSV Liidu sõjajärgsete aastate kõige massilisem küüditamine Eestis. Inimeesi vallandas hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud isikute Siberisse küüditamine. Sundkollektiviseerimine Eestis algas (1949-1977), mil hakati talumajandit ühendama põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Julius otsustas maad anda Kaansos kolhoosile, et elu jääda.

Julius Nõmmiku ja kolhoosi ajaperiood (1949-1969). Kollektiviseerimine võttis kõik mis oli. Modustati Kaansos kolhoos. Härra Juliuses tehti “seltsimees Julius” kolhoosipere liigi. (1952)

Pärast Juliuse surma maakoha pärijaks oli Villem, kes oli elamu ja kõrvalhoonede peremees.

Villemi Nõmmiku ja kolhoosi ajaperiood (1969-1974) Üks ajastu sai läbi, vend läks puhkama, ajalugu keeras jälle uue lehekülje.

Pärast Villemi surma maakoha pärijaks oli Herta, kes oli elamu ja kõrvalhoonede perenaine.

Herta Nõmmiku ja kolhoosi ajaperiood (1974-1975) Ajalugu tahtis keerata uue lehekülje, kuid Herta suri (08.02.1975)

Pärast Herta surma maakoha pärijaks oli Horst, kes oli elamu ja kõrvalhoonede peremees.

Horsti Nõmmiku ja kolhoosi ajaperiood (1975-1992) Isa ja ema ajastu sai läbi, ajalugu keeras uuesti lehekülje. Vana elamu ja kõrvalhoonede lastudest katused vajasid remonti. Laastud olnud Eestis enamlevinud puidust katusematerjal. Katused vana hoone eluea pikendamise seisukohalt tähtsaim tarind. Kuid, Horsti Nõmmiku talus ei olnud. Olid rentnikud ja kõige sõbralikuma teenindusega lemmikloomad — koerad.

Kuna dokumendid kaetud, meie ei tea edasi ajalugu, mis oli pärast Horsti surma.(2023)

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aeg. Eesti üks keerukam ja pea igaüht puudutav maareform käivitus 1. novembril 1991. aastal. Maareformi eesmärk oli heastada ülekohus, mille Nõukogude võim oli 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega tekitanud, kui ühe suletõmbega riigistati maa ja kaotati maaomanikud. Maareformi läbiviimise kõrgajaks said aastad 1997–1998, sest selleks ajaks olid peamised õiguslikud takistused kõrvaldatud ning oli piisavalt koolitatud maamõõtjaid, kes olid nüüd suutelised katastriüksusi mõõdistama.

Villi

Horst

Margot

Margot Hendriksoni ajaperiood (1992-1994) Tehti maatagastus kogu maa ulatuses.

Kuna dokumendid kaetud, meie ei tea edasi ajalugu, mis oli pärast Margoti surma.(1994)

Millega lõppes Tawiti soldatikoha lugu?

Vana sõna ütleb: Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg kive pilduda, aeg kive koguda, aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata; aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;

Juliuse tellis ja Tawiti elamu vundament

Tawiti ja Juliuse tehtud elumaja seinad

Kindlasti vaataja küsib: «Mis kasu oli töötegijal walla soldatil Tawitil sellest, mille kallal nii palju vaeva ta nägi? Oh, elumaja mantel näeb väga kulunud välja!» «Sõber, vaata aknast välja! Vaata nii, nagu «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus» — ütlen mina. Ajapikku selles maailmas kõik muutub. Kõik muutub, mis elab, et jälle uuesti tekkida.