Ott Harjate

Harjate Ott   sündinud kuni 1630.a, surm:  20.11. 1696.a      

Harjate Oti talu, Taevere mõis (Taifer), Suure-Jaani khk., Viljandimaa

Harjate Otti naine,  Harjate, Taevere mõis (Taifer), sündinud kuni 1650.a, surm:  21.02. 1692.a

Lapsed:  1. Leno (Harjate Oti t.) (1660)      2.  [Harjate Otti] Jüri (Taevere kubjas) (1662)  3. [Harjate Otti p. Jabura] Jaan (1669)  4. [Harjate Otti] Hans ? 5.

Arjadi (ka: Arjandi) on küla Põhja-Sakala vallas Viljandi maakonnas. Küla lähistel paikneb Arjadi soo ja voolab Arjadi oja. Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Suure-Jaani valda. Arjadi ‹-le›, kirjakeeles varem ka Arjandi SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1765 Harjade Jürri (talupoeg Taevere mõisas),

1816 Arjadi, Arjadi Tavid (kaks talu), 1855–1859 Херьяте (küla).  B4
● Rahvapärimuse kohaselt oli külas neli Arjadi talu, millelt küla nime sai, 1816 oli Taevere mõisa all mainitud kahte. Külana hiljemalt XIX saj II poolel. Oletamisi on talunime lähtekohaks talupoja lisanimi sõnast hari : harja mitmuse omastavas käändes, kas pühkimisvahendi või tipu tähenduses. Lisanimena esines SJn Nuutri küla all juba 1638 (Harja Pawell).

Harjate — harjama1 `arja|ma, da-inf arja|ta eP Trv Hel(-me) T Plv/h-/ Räp/h-/, `arja|da R(h- Kuu, -maie Lüg) Vll Ris, haŕa- Plv Räp

1. harja tegema a. katusele ülemist õlekorda ja harimalku (või põhku ja linaluid ning kive) panema kattusse `arjab `kinni `arja päält ja paneb akkid `pääle; kattust akkima ehk `arjamaie; `arjamise `ruodjas (katuseharjale õlgede alla asetatav peenem latt) Lüg; vana katus koa arjatse, õled reppuvad vihma ees ää Muh; arimalgad pannasse `arjamese `aegas Lih; katuse arja `piale `pandi viel vanal aal lina luud ja kivid. jah arjati ää Koe; meil one varesejalad, ei õle kividega arjatud katus Kod; kõegõ viimäne tü̬ü̬ [katusetegemisel] `olli `arjamine Ran; ega miä — — ei mäletä ämp kudass toda õlekatust arjati, arja `pääle `panti viśt `peenembät `põhku, mõni pańd mättit arja `pääle Nõo Vrd arjatama, arjendama3, arjutama b. rõugu harja kindlustama `tehti `suured pikkad [rõugud] ja siis arjati kärbastega ära. nii kui ned tua akkid `pańdi kaks tükki `vastamisi `piale Rak; `rõuku arjatasse,`suatu tetitsätse Kod

2. nööpaugupistel õmblema nüäbiaagud sul vi̬i̬l `arjamata; tekk õli üle aŕjatud, üle servä Kod; edimäld niidist sõõrike, siss järjest mugu `arjat, seenikavva ku t́a nöbiss saab, nõnda suures ku śa tahad Ran; vanast iks arjati `amme `käisse `värdlit ja olalati `otse ja kaaltagutse `otse Nõo; `arja kõvaste nöbsimulgu üle, ta lagunõb jo ära, ku sa `viskat nigu varõss`jalgu Rõn || vanaaegse puusoa piisid sõlmtehnikas kinnitama vanemba inimese arjanuva, `pantu pind vahele, jälle keedetu (köidetud) ja mähitu, sedä`viisi sai suga. nööriga mähiti `ümbre, katel pu̬u̬l õhukesed liistud Ran; puu sua olliva kõ̭ik niidiga arjatu — — kõvaste `olli arjatu Puh

andi keskpaiku.

Taevere mõis (saksa keeles Taifer) oli riigimõis Suure-Jaani kihelkonnas Viljandimaal. Mõis rajati 16. sajandi keskpaiku. Selle mõisa mineviku kohta on saadaval väga vähe infot minevikust. Suure-Jaani kihelkonna külanimi Taevere võib olla lähtunud apellatii-vist taive ’käänukoht, käänak’ või ka ’teekonna algus’. Koht asub Lõha-vere linnamäest Navesti jõe poole. Lõhavere on Suure-Jaani kihelkonna vana keskus. Taevere on koht, mille kaudu pääses mööda Lõhavere oja  Navesti (Paala) jõele. See oli tuntud veetee, mida mööda sai Pärnu jõele  ja edasi Pärnu lahte. Mõisanime üleskirjutused on järgmised: XVI saj Taifer, 1599/1601 Teyfer, 1638 Taifer, 1681/83 Teiferhoff, 1729 Tayfehr, 1782 Taifer ~ Taefer, 1871 Taifer, 1909 Taifer ehk Taewere (Uustalu 1972: 131). Nagu näeme, võiks sõna taive lõpuosa olla kokku langenud vere -formandiga, kuid Taevere nime võib vabalt tõlgendada ka teistsuguse algupära kasuks.

Tänapäeval käib aga kunagise Taevere mõisa maadel väga vilgas tegevus, selle praegune (tuntud muusikust) peremees Ain Arula on püstitanud tähelepanuväärse ehitiste kompleksi, Eesti erinevatest paikadest on ta toonud ja uuesti palkhaaval püstitanud mitmeid ajaloolisi hooneid: aidad, soome saun, suitsusaun…

Mõisakeskus oli juba 50 aasta eest Munsuskaitse ameti esindaja külaskäiguks väga raskesti äratuntav. Mõisa peahoone põlenud maha 1907. aastal. Ain Arula sõnul põles ära mõisa ülaltpoolt puidust ehitatud peahoone osa. Vanad talumehed teadnud rääkida, et mõisahärra oli krutskeid täis vend ning lasi ise sulasel mõisa põlema panna. Kohaliku kindlustusseltsi ja tuletõrjeseltsi liikmena olevat ta hoone kindlustanud ja selle põletamise ajaks Saksamaale põrutanud. Küla peal usuti, et kelder jäi terveks ning seal säilisid suured veinivaadid. Neid veinivaate pole aga kellelgi leida õnnestunud.

Taevere mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vähe. Märkimisväärseim on väike maakivist hoone endise mõisa õunapuuaia äärel, mida asundustalu aegadel kasutati laudaks, kuid võis mõisaajal olla pigem aidaks. Mõisakeskusest veidi eemal põldude ääres on säilinud üks osa kunagisest suurest karjakastellist. Viimase ühe lammutatud osa kohale on ehitatud omal ajal asundustalu. Alles on veel mõisa kaevukoht, sellel on aastakümneid hiljem ehitatud uuem rake. Taevere mõisa viinaköögist ja õlleköögist on säilinud vaid vundamendiriismed, mida ümbritsevad suured puud.

Parki kui sellist pole tänaseks säilinud. Mõisakompleksist läheb lühike puiestee (suurem osa puid hävinud) lõunasse. Kunagisest suurest õunapuuaiast on säilinud vaid paar puud, mis tänaseni väga viljakad.

Mõisakeskuse kohal on tänapäeval Pärna Puhkeküla, kus peetakse pulmi, kokkutulekuid ja muid üritusi.