-
Birth name
Vilhelm
-
Place of Birth
Gatšina, Petrogradi kubermang, Venemaa Keisririik
-
Place of Death
Pärtle, Põhja-Sakala vald, Viljandi maakond, Eesti
-
Burial Place
Suure-Jaani kalmistu, Eesti
See lugu inimestest, kes väärivad palju enamat sellest, mida elul on neile anda. Nende elu mõnikord südantlõhestav, kuid läbinisti lootusrikkas. See jutustus inimese hinge sitkusest ja sellest, kuidas lõppude lõpuks jääb võitjaks usk ja armastus.
Villem sündis (01.07.1890) Gattšinas, Petrogradi kubermangus, venemaal, kolmelapselises nekruti perekonnas, noorema pojana. (Nekrut on väeteenistusse võetud isik ). Tol ajal soldatil teenistusaja üldpikkuseks oli 15 aastat, sealhulgas 12 aastat tegevteenistust. Abielus nekrutite ja ka soldatiteenistuse ajal sündinud lapsed arvati kantonistideks. Nende tulevane elutee oli igal juhul oli seotud sõjaväeteenistusega. Eestimaale pere tuli, kui isa David arvati armee reservi (19.11.1904).
Villem oli 14 aastane, kui isa tuli tagasi kodumaale.
Märkus: vanasti erinesid tänastest tavapärased erinevat kirjakujud. Kohtame sama nime eri kirjakujud kirjutatud erinevalt: nimi – Villem (Willem, Wilhelm). Perekonnanimi Nõmmik (Nemmik, Nemik, Noemmik, Nömmik) Tema isa: David (Taawet, Tawit, Davit, Taavit). Näiteks: Margot (Margott), Herta (Härta)
Sest igas keeles: (eeesti, vene, saksa ) kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormid. Vaata eesti keele käsiraamat .
Kokkuvõtteks saame tõdeda, et aastatel 1797–1917 võeti Eestist Vene armeesse teenima pisut üle 300 000 mehe.
Keskvalitsuse tasandilt vaadates olid eestlased „kahurilihaks”, kelle abil viidi ellu impeeriumile meelepärast vallutus- ja koloniaalpoliitikat.
Kuidas läks Willemil? Mida rasketes valikustes otsustas ta valida? Sina saad kaasa elada!
AVASTA LUGU Villemi kirjad Kodumaale
“Kuni pole ma kodus, olen kaugel teel. Mu soovi, ma loodan sa kuuled, su jaoks ma saadan need read“
Willem selle rattaga Saksamaal oli teinud ka rändkaupleja tööd, et kuidagi teenida perele vajalik raha. Ta käis kolporteerima, müüs usuraamatud majast maija. Vahel ta sõitis suured vahemaad ja pingutas kõvasti. See ei olnud kerge tegevus. Uksed olid kinni, kurjad koerad ja inimeste umbusalduse avaldamine.
Ta unistas oma majas metsas ja kirjutas vennale: “Minu nõu on, mis sulle ütelda mõtlen, warsti vist iseseiswalt kodu asutada. Kuid muidugi tead sa ise kõige wäga paremini, kuidas sa kodus isaga sellest küljest, olukordades jägad.”
Mõne aja pärast ehitaski Willem järvetagusesse metsa (Mecklenburgeris Wareni kõrval), oma metsa palkidest väikese maja (1927).
Saksamaal sündisid peres kaks poega Villi, Horst ja tütar Margot.
See ilus aeg oma majas perega Saksamaal oli lühike. Üks ajastu sai läbi, ajalugu keeras uue lehekülje. Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja käskis (1933) emigrandit riigist välja saata. Otsus oli: “Üks tee, kaks asja kaasa. Kui sul Suure-Jaani linna asja “.
Willem sõitis Saksamaalt kodumaale lootes, et siin on turvaline ja rahulik. Kuid varsti nad nägid, et maailm sukeldub veelgi sügavamale pimedusse. Teise maailmasõjaga seonduvas rahvusvahelises kriisis langes Eesti sobingu ohvriks Saksamaa ja Vene vahel. Autoritaarse ajajärgu tavade kohaselt langetati Eesti saatusele ülitähtis otsus kitsas ringis. (1939)
17. juunil 1940 tulid Punaarmee üksused (ligi 100 000 meest) Eestisse ja okupeerisid koos baasivägedega kogu riigi. Iseseisev Eesti Vabariik oli de facto hävitatud. 14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti.
Nagu meenutab vanem poeg Villi, sõja alguse järel viidi Eestis läbi sundmobilisatsioon: 2.–4. juuli 1941: Eestis 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon. Kuigi Villi sündis Saksamaal, teda ka otsiti.
“Ligi jõuab liisu aega. Ligi liisu võttemine. Siis on metsas meie mehed. Padrikus poisid paremad.” J. Hurda lauludes
Willemile see oli väga raske katsumus. Tema naine ja lapsed sündised Saksamaal. Pere rääkis kodus saksa keeles. Sõja puhkemisega (1941) NSV Liidu ja Saksamaa vahel oli sakslastest saanud vaenulik rahvus. Oli oht sakslaste deporteerimisele Eestist Venemaale asumisele. Willem hävitas kõik, mis siiduks need saksamaaga ja uputas lähemas ojas. Ta hakkas nimetama Herta pranslaseks.
Enne sõda algust Villem (1940) oli väike maapidaja peregonna põllumajanduse tööline. Kõige värtuslikum, mis oli maalapp ja hobune. See aitas tema perekond rasked ajad üle elama.
Vana sõna ütleb: Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul.
Esimesed Saksa väed ületasid Eesti piiri (1941), ning viimased lahkusid (1944). 24.02.1943 kuulutati välja (1919–1924) sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse. Sinna sattus Willemi vanem poeg Villi. Nagu Villi meenutab:
Willemi elumuutused ja väljakutsed olid drastiliselt rabavad: “… üks lugu algas sealt, kus teine lõppes, aga teine lugu algas esimese keskelt, lood hargnesid, põimusid ja ristusid nagu kassikangas”. („Kui kivid olid veel pehmed“, lk 44)
Sovetliku passisüsteemi rakendamine Eesti NSV-s käivitus 1944. aasta lõpul. Pasporteerimine alustati maakonnakeskustest, kus tuli ühtlasi läbi teha sõjaväekohuslaste – reservväelaste ja kutsealuste – arvelevõtmine. See oli Ebaühtlane ühtne süsteem, mille käigus avastati ja võeti arvele „vaenuliku taustaga” isikut, endist omakaitselast, Saksa sõjaväes või politseis teeninut ja nende pereliiget, omavoliliselt asumiselt naasnut, mobilisatsioonist kõrvale hoidjaid. Willem oli sunnitus seda kõike tegema.(13.04.1945)
Sundkollektiviseerimine Eestis algas kohe pärast II maailmasõja lõppu. 1949. aasta 25. märtsi varahommikul tulid sõdurid ja aktivistid järele tuhandetele eesti peredele. Kolme päeva jooksul veeti loomavaguneisse enam kui 20 000 inimest ja sõit läks Siberi poole. Sõjategevusele järgnes ka arreteerimiste laine, mille eesmärk oli puhastada vallutatud alad „nõukogudevastasest elemendist“ ja aidata kaasa sovetiseerimisele.
Esimesena pärast Teist Maailmasõda arreteeriti (09.09.1951) teine Willemi poeg Horst. Ta oli 21 aastane.
Siis arreteeriti (21.09.1951) esimene Willemi poeg Villi. Ta oli 31 aastane.
Lõpuks arriteeriti (26.10.1951) Willemi tütar Margot. Ta oli 18 aastane.
Kõigile kolmele määrati 25 aastat töölaagrit. Willem 1951 aastal kaotas kõik kolm last. Herta oli masenduses. KGB kutsus ta välja ja piinas. Öösel ta nägi unes inimese, kes oli äraandja.
Stalinlikud repressioonid olid massilised poliitilised repressioonid Nõukogude Liidus stalinismi perioodil (1928–1953). Talle olid iseloomulikud ulatuslikud näidiskohtuprotsessid. Selles kohtuprotsessis korraga pandi vangi 10 inimest, sellepärast, et nad olid usklikud ja vabamõtlejad. Nõukogude võimu ajal oli nn koputaja ülesanne KGB-le inimeste kohta informatsiooni hankida. Seda ka Eestis, igas kontoris, kirikus ja koolis oli oma koputaja. Osa adventkiriku pastorites olid koputajad (pealekaebaja, salakaebaja, nuhk).
Margot abielus (23.06.1960). Ta väga austas oma vanemat ja oli nendele toeks kuni elu lõppuni.
Horst ja Margot külastavad Willemi ja Herta (1966)
(12.02.1969) suri Willemi vanem vend Julius. Isa Davidi vana Nõmmiku talu Kaansos jäi tühjaks. Willem alustas vara pärimist.
Willemi ja Herta kooselu 50 juubel 1970.a Kaanso külas, Nõmmiku talus. Villi ja Horst krohvisid ühe fasadi seina, et oleks pidulik.
Me olime koos 50 aastat nii heas kui halvas. Tõesti kaotused ja võidud käivad käsikäes.
“Mu hinge ärevus kord saabus salaja, ja öid, mis ennegi on olnud uneta, on rohkem veel. Ma tunnen, kuis miski haarab mind, mis tundmatu ja uus. Kui sinimeri nõnda lai ja ääretu, ta nagu tormilaine määratu ja suur, mind kaasa viib, kus uued unelmad.”
KUVA BIOGRAAFIA: Herta Nõmmik