Julius Nõmmik

Place of Birth

Gatšina, Petrogradi kubermang, Venemaa Keisririik

Ma ei tea, ma ei tea, mida ihkab mehe hing. Ühe neiukese vaadeldes joovastub ta rind…

Julius sündis (01.07.1887 ) Gattšinas, Petrogradi kubermangus, Venemaa Keisririig, kolmelapselises nekruti perekonnas, esimese pojana. (Nekrut on väeteenistusse võetud isik ). Siis soldatil teenistusaja üldpikkuseks oli 15 aastat, 12 aastat tegevteenistust. Abielus nekrutite ja ka soldatiteenistuse ajal sündinud lapsed arvati kantonistideks. Nende tulevane elutee oli igal juhul oli seotud sõjaväeteenistusega. Kodmaale pere tuli, kui isa David arvati armee reservi (19.11.1904).

Suure-Jaani kiriku raamatu siis pandi kirja, millal Julius sündis, kus sündis ja oli ristitud.

Julius õppis valla koolis. Siis õppis puusepa ametit.

Puusepa ametis on omal kohal kindel käsi ja täpne silm

Kui Julius oli 20 aastane läks passi tegema.(1907)

Passiregistri alfabeet 1907 Julius Nõmmik

Juliusele väljastati rosa pass (13.03.1907), saadud oli oma palvel, kohalik talupoeg, varem passi polnud (allkiri)

Saamal aastal (1907) Maakonna väeteenistuskomisjon Julius pani kirja väeteenistuskohuslaste nimekirjadesse

Pandi kirja: vanemad elus, isa David(19.08.1849), noorem vend Villem(17.07.1890), luteri usku, eestlane, õppis valla koolis, Puusepp.

Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi toimus nii, üldise sõjaväekohustuse ajajärgul võeti noorsõdureid teenistusse iga-aastastel võtmistel. Nõutud noorsõdurite arv valiti välja liisuga, ülejäänud teenistussobilikud mehed arvestati riiklikku maakaitseväkke.

Julius oli arvestatud teise järgu riiklikku maakaitseväkke. Ta ei pidanud kohe minema teenistusse, vaid oli resrvis.

See oli hea uudis, sest isale Davidile lubati mõisamaast eraldada maatükk “Soldati koht “, hea teenistusse eest. Varsti oli vaja maja ehitada nullist.

Passiregistri alfabeet näitab, et Juulius lasi teha uus pass (28.01.1914)

Tema elas koos isa ja õega, ema oli juuba siis surnud. Noorem vend oli väärismaal.

Kaansos elanikud Julius kutsusid (23.03.1915) laulupeole.

Euroopa sattus sõjakeerisesse. Esimene maailmasõda (1914–1918) juuba käis. 1915. aasta alguses püüdsid Antandi riikide väed läbi murda, läänerindel oli positsioonisõda. Üle 90% suurtööstusest töötas sõja heaks. Vene väkke võeti 100 000 eestlast. Vene sõjaväes teenis 3000 eesti rahvusest ohvitseri. Juliuse sõbrad juba olid *tegevarmee*s.

*Tegevarmee*s “põllupost pääste salk” Juliusele (15.04.1915)

“Sõda ajal (13.04.1915) Miks sa ei kirjuta, kas minu kirjad kätte oled saanud? Ole wa lõbus poiss ja saada ikka mõni sõna… ootan õige suure igatsusega. Ilmad tooredad – palavad üsna. Puudel pungad puhkemas. Sõjategevus seiskus. Südamest tervitades Mats. Kirjuta piikemalt”.

Kaansos tüdrukud kutsusid teda jaanipäeva peole. 1934 aastal seda sündmus ta meenutas, enda jäoks midagi kirjutas. (Armeenia keeles). Juliuse elus (1915) näis kõik rahulik, kuid Vene väed jaanuaris (1916) alanud pealetung Kaukaasia rindel.

Alustati uus **mobiliseerimine** relvajõudude isikkoosseisu, sõja varustuse kogumise maakaitseväes ja valmis seadmine.

Sõjaväe postis selgub, et Julius järsku oli suunatud kodumaalt tegevarmeesse. (1915-1917) Ta sattus tegevarmeese 11 Kavkasia Rügement, 11 kompanii salkus. Kodu saadab isale Davidile foto ja kiri palvega.

Pea paljaksajamise komme on jätnud eestlase hingeelusse eriti sügavaid jälgi (nagu vangid). Meie sõdur häbeneb pügatud pead veel praegugi. (igaüks võis neid kinni võtta)

Saadab kiri kaas sõduriga ka õde Miinale: “Mälestuseks kallile õele. (23.12.1916)

Näha, et see kiri teel oli: (12.12.1916-21.01.1917) Kirjutas ema poolne sugulane: “Tulen teid tervitama, kaugele waenu wäljale ja õnne soowin teile, et teie kodu saate tulema ja meie üks teist näha saame. Mina elan ikka wana moodi edasi, ajan päevi surma ehk pulma poole. Tuhad Terwist nägemeseni. Jumal kaitsku sind. A Helm.”

11 *Kavkasia* rügement (11-й Кавказский стрелковый полк) Julius oli teenistusel seal ja see seletab, miks ta oskas kirjutada armeenia keeles.

Mälestuseks kaas sõduri poolt Jõgewast Koselt (Kose ) Üles wõte (1919) See näitab, et sõdurid veel ei olnud kodumaal. Saadetud eestimaalt (11.09.1921)

Alles 1920 aastal Julius pärast sõda ja Eesti iseseisvumise tegi foto, kus näha et need rasked läbielud tegid ta väga kõhnaks. Kuid Julius oli elus.

Vallaelanike nimekirja raamat (1919-1924) näitab, et sellel ajal elas ta Kaansos isa juures ja tegeles põllumajandusega.

Kui vend Willem abielus(1920) ostis jalgratta Saksamaal, Julius tegi sama otsus. Jalgrattad neil olid ühtemoodi (Inglismaal valmistatud).

1922 aastal Julius ostis esimene Jalgratas ja osustas Kaansost sõita Viljadi (13.08.22). Eestis andsid (eriti maapiirkondades) tollal tooni veel porised, ebatasased ning sageli raskelt läbitavad teed. (1920-1940) aastatel olid Eestis populaarsed välismaised (eriti aga Inglismaal valmistatud) jalgrattad, mida peeti kohapealsest toodangust tunduvalt kvaliteetsemaks.

“Wiljandi kaugustel 1922. 42 wersto (Verst) ise ratta sõidu järel. “Kloostriehe laule” puhul. (*Kloostri ehe* on Pihkva Uspenski kirik − uhke katedraal). Esinemise puhul (13.08.1922) Kaanso. Tule koju saab aasta pidu. Terwitus kanega”

1924 aastal Julius oli tutvunud ühe tüdrukuga.

Ta nimi oli Helena. 38 aastane mees armus. See armastus tegi mehe alguses õnnelikuks. Armastus igapäevaselt teda motiveeris. Armastus annab tiivad ning lennutab kõrgustesse. Julius oli nagu eluvõõras unistaja, makasupüüdmatu, kes mitteeluliste, teostamatute ideaalide nimel tagajärjetult püüab võitluses kujutletavate takistustega inimestele kasu tuua. Isegi isa tema peale pahandas: “Kindel mees ei kõlgu maa ja taeva vahel “. Noorem vend oli juba naise mees. Willemil sündis poeg ja nad olid kirjavahetuses.

Helena (05.05.1924) saatis Juliusele karti.

Saadetud rongist: “Kevadine tervitus! H.S.” Postikart Juliuse jäoks oli eriline kõik järgmised aastad, nagu *armastuse maagia*. Räägivad, et *armastuse maagia algab lapsepõlvest ja saab alguse juba lapse sündimisega, kui naise hing siia maailma tuleb..*

Ma ei tea, ma ei tea, mida ihkab mehe hing. Ühe neiukese vaadeldes joovastub ta rind…

Pärast (12.07.1942) kirjutab Julius:“Kaugel, kaugel mitmekordiste silmapiiride taga üks hing mõtleb minule. Ei ta näinud oleku mind ei ma näinud oleku teda. Ei palju ola saanud temale. Helikene tema nimi. Kuis ta elab? Kuis ta on?”

Tundub, et mees häbines kutsuda tüdruku omale külla, sest ta elas vaeselt, väikses majas koos isaga ja õega. Tüdruk häbines ka külla kutsuda ja nad kaotasid üks teist. See tegi Juliusele päras terve üljäänu elu kurvaks.

Mu ellu nüüd on tulnud üks väike muudatus,

mind hoopis teiseks teinud su käte puudutus.

Ja varem oli toidul ka hoopis teine mekk.

Nüüd unetult ma koikul ja peal ei püsi tekk.

Sa oled minust kaugel, nii kaugel otsata.

Ja pisar minu laugel ei taha kuivada.

Julius *sukeldus* *töösse* ja uutesse välja kutsesse. Ta otsustas teha midagi suurt, toota punane tellist. 1924.a ta hakkas toimetama Pärassaare talus Kaansoo külas, kusagil Suurjõe soo lähistel. Julius Nõmmik (esimene paremal) sõbradega valmistas savist tellis. See oli raske töö.

“Vennas: sinu tervitused sain 16.06. Meie oleme terved. Kuidas sul läheb **töö Pärasaarel?** Ole soojalt tervitatud. Sinu vend Willem” (18.06.1924) Willem toetas teda.

See oli tõesti suur ettevõtmine. Savi käsitsi saadi kätte ja formaati tellis, mis päikese käes sai kuivatatud ja ahjus põletatud. Vanaaegne tehnoloogia kasutades saadi head tellist toota, kui tootmisprotsess oli aeglane. Tellised pandi koduahju, mis ei võimaldanud kiiret põletust – suur muhvelahi ja puukütekuumutades kuni ca 600 kraadini ja lastes aeglaselt koos ahjuga maha jahtuda.

“Vend: Sinu postkardist kirja sain (04.09.1925). Meie oleme kõik terwisel. On ikka weel üks puudulik külg, et sagedamalt kirjutamisele ei tule. Olin rõõmus sinu tööst kuulda saada. Terwitades sinu wend. Isa ja õde ka. Willem”

Juliuse suur ettevõtmine oli edukas. Tema töö sai tunnustus. Ta unistas välja mõtelda Ajamasin ja palju muud.

See ettevõtmine tegi seal ühe mehe rikkaks. Tema nimi oli Jüri Kuldkepp (1880 – 1966). Kuldkepp sai jõukaks savi müügiga. Väidetavalt kaevandas ta seda isiklikust karjäärist.
Küüditatud juunis & juulis 1941.: Kuldkepp, Jüri, Ants poeg eluk. Taevere v. Pärassare t.; Sbornõi, 1943 suunati Kemerovo obl. sõjaliselt tähtsatele töödele. 1947 põgenes Eestisse. 13.11.54 võeti arvelt maha.

Kuldkeppide suguvõsa legend.
Kuldkeppide suguvõsa on väga suur ja selle põhikohaks on Pärassaare talu Kaansoos, mis ennemalt oli Vastemõisa vallas. Suguvõsa algus ulatub veel kaugemale. Väga harva, võib olla kord saja aasta jooksul külmub meri nii kõvasti kinni, et Rootsimaalt on võimalik jalgsi meie maale tulla. Nii olnudki kord väga, väga ammu, et üks mees tulnud Rootsist jalgsi üle mere. Algul Saaremaale, hiljem asunud elama suurele maale, nimelt Kaansoosse ja asutanud siin Pärassaare talu. Kord Põhjasõja ajal peatunud üks Rootsi väeosa Vastemõisa vallamaja juures ja rootsi kindral, Dadolder olnud ta nimi, lasknud vallarahva kokku kutsuda, et nekrutte värvata. Kindral istunud pingil ja tema ees rahvahulgas seisnud ka Pärassaare vanamees, toetudes pahksele kadakasele kepile. Kindral hüüdnud Pärassaare mehe enda ette ja küsinud, kas tal poegi on? Pärassaare mees öelnud, et tal on seitse poega ja need kõik on rootsi kuninga väes. Selle peale öelnud kindral: “Oleks nüüd kuningas ise siin, annaks ta sulle puukepi asemele küll kuldse kepi kätte.” Sest ajast peale hakatudki rahva poolt Pärassaare suguvõsa Kuldkeppideks kutsuma. Kui hiljem perekonna nimede andmine oli, jäänud Kuldkepi nime sellele suguvõsale päriseks.

Kaas sõdur Koselt ei unustanud Juliuse: “Kallis Nõmmik! Rõõmsad püha ja niidude boikoteerimist ja lõpude lõpuks veel head munade koksimist. Tervitades”. (08.04.1925)

Suur ettevõtmine (1924- 1930) kohalikus talupojas Juliuses tegi Härra Nõmmikut.

Kui noorem vend perega (1933) tuli tagasi kodumaale ja vahepealt nad said kokku, siis Herta ja Willem jagasid temaga oma usulised tõekspidamised. Julius istus vaikselt kuulas, muigas, tema usulised tõekspidamised erinesid nendest, mis vend tõi kaasa.

Tõekspidamised lahutavad inimest inimesest, tekkivad vastandid, vennad ei leia enam ühist keelt.

(21.03.1939) tuli teate, et Nõmmik David Daviti poeg surnud, ta oli (90)

Ei ole lahkumis ohtu neil, kes elus ei kohtu,

ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu, see tuluke kestab,

ei kustu, ei väärata valitud teelt –

me oleme ühtsama usku, ühtsama unemeelt.

Kahjuks matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad.

Üks ajastu sai läbi, ajalugu keeras uue lehekülje. Uus ei teki vanast eemal, uus tekib objektiivselt vana rüpes, kuid uus võidab vana, kriitiliselt omaks võttes. Varsti Julius uue peremehena “Nõmmiku nr. 105” sai maade üleandmise akti Eesti NSV võimult(16.12.1940)

Sisuliselt Juliusele üleandmisega anti see, mis temale nagu nii kuulus.

Kuid seltsimeeste rõõm oli lüheke, sest esimesed Saksa väed ületasid Eesti piiri (1941). Kuidas Juliusel läks elu Kaansos ja millega tegeles, selgub tema märkmisse kirjutites.

“Märgin (03.02.1942) kell 3 õhtul, kui ma kätte wõtan sule, et märkida miskit mälestuseks. Aastaid tagasi üleswõetud pildile, siis parema käe lawel Jumala saadik toetab ja Hiobi raamatu sõnu võib leida 31,35 ” Oh et mul oleks keegi kes mind kuuleks! Waata, siin on mu täht!” Kõlavad laulud, laulud.

Eile viisin Ollustvere jaahu ametliku käsu käigus, see minu endine taimtoitlane. Ilm oli tais külma ja päikese paistet. Hommikul läksin, õhtul tulin. Kaalikas 210 kilo kastiga, kast 59 ja 151. Raha sain saksa raha ja vene raha: markades 89,94 penni, rublades 829,40 kop. Margimaks maha 827,60 kop. Täna olen kodus rohkem puhke päewana. Tühjaks jätan koht pildi taga.

Jaani päew 1943 Hommikul enam vähem tuul pilwine hämar. Päikse paiste ja hea lõuna tuulega. Terwis: Jalad põlveliigestes wäsinud öösel krambid. Uks murdunud oli, viinud mitu kana. Murdunuid kunagi ennemaal Jaani päewal saanut. Tänavu mina oli võõraid omade sekka kasutada wõtnud. Meil poole kuigi hea, sest näen vaenlase jõu wõtted. Iga päevane leib on käsin. Olen palju tõstet teinud rukki maa suurenduseks.

Teine maailmasõda oli 1. septembrist 1939 kuni 2. septembrini 1945 kestnud ja lõppes. Eesti jaoks lõppes sõda alles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene väge lahkumisega 1994. aastal. Kuid siis keegi seda ei uskunud. Põhimõtte kohaselt” Jaga ja valitse” rahvast lõhestati, tülli ajati, et oleks hõlpsam valitseda. Lõhestunud Rahvas ei suuda moodustada ühtset jõudu ebaõigluse vastu.

(07.02.1947) Julius on saanud uus maadeklaratsioon.

Selgub, et 1947 aastal Nõmmik nr 105 talus oli kolm lahus maatüki, kokku 17,35 ha suuruses.

1949. aasta märtsis oli NSV Liidu sõjajärgsete aastate kõige massilisem küüditamine Eestis. Operatsiooni eesmärk oli lõplikult likvideerida vastupanu sovetiseerimisele maapiirkondades. Eestist küüditati Siberisse üle 20 000 inimese. (1949-1977) modustati Kaansos kolhoosid. Härra Juliuses tehti “seltsimees Julius”.

(18.03.1952) Sügawas mõttes tahtsin Helene pilti näha ja nii trehvas see kätte. Mõtlesin kas ja kuidas Helene käsi praegu käib. Enne saakhisin Miinaga, et oli keskki kellele kirjutasime. Kas ma olen weel laulik, kas katkestan oma laulud?

(05.04.1956) Kas teotus minu ümbert taganeb küsun täna?

(16.01.1958) kodus Kaansos kell 12. Millene tunne on täna, küsin eneselt? Tunnete ülesehitus on sarnane, et Kõigearmsaam on mulle oma pildi andnud. Aga kuidas? Jumalikul joonel. Mina olen wäga wilunud kare realist. Ja ometi wõtan ma seda tütar lapse pilti kui kõige paremat tõtt.

See nii igapäevane, harilikus elus loomulik, et see kaugel kaugel kuskil Tweri linnas võib siin mind kodu rajoonis kohata. Saab ju olla, et sõbrannad temal Narwas, Tallinnas, Viljandis kirjutavad kutsuvad ta sija. Olen ma eksinud, siis ei sünni see. Nüüd ma mõtlen palju päevi selle kauge tüdruku peale. Tean ta teenijad saavat olla siin. Julius oli (71).

Kas elul on mingi mõte? Meid hirmutab tundmatus – surm ja mis tuleb homme. Kardame nii teadaolevat kui ka tundmatut. Näeme elu määratut segadust, kõiki neid sõdu, lõputuid jaotusi usu, ideoloogia ja rahvuse alusel. Kohtume sügava pettumustundega. Õpetajad meile valmis pudi suhu pistnud, et kui peame kinni rituaalidest, palvedest, järgime kindlaid malle, surume oma soove, kontrollime mõtteid ja himusid – siis leiame midagi, mis on kõrgemal tühisest elust. Kuid murtud meel, mis välismaailma maha salanud, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vaid vastavalt oma moonutustele. Sest see elav asi täna on see, mis te ise tegelikult olete. Olete vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis.