Ott Harjate

Mu elu läbi – mõtlesin, kuid ingel puudutas mind ja ütles: Valu ja kurbus lähevad mööda…

Ott Harjate (03.04.1630-20.11.1696) sündis Harjate Otti talus, Taevere kubjas (Taifer), Suure-Jaani khk., Viljandimaa. Ott sündis pärisorjuses ehk varasema nimega pärispõlve ajal talupoja perekonnas. Ott elas, kui Eestis oli Rootsi aeg (1629–1710). Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermang) oli Rzcezpospolita võim, kuulus Taani kuninga võimu alla. Levinud on komme nimetada seda aega “vanaks heaks Rootsi ajaks”. Mõisatereduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid  tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. “Hea aeg” kestis tegelikult väga lühikest aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1695.–1697. aasta suure näljani.

Märkus: vanasti erinesid tänastest tavapärased erinevat kirjakujud. Kohtame sama nime eri kirjakujud kirjutatud erinevalt: nimi – David (Tawid, Dawit, Davet, Tawit). Naine Kadri (Kaddri). Perekonnanimi Nõmmik (Nemmik, Nemik, Noemmik, Nömmik) Kohanimed: Taevere (Taewere, Taifer), Kase (Kasse), Jabura (Jaburi, Jabburra), Viljandi (Fellin), Suure-Jaani (Walle), Suure-Jaani (Gr.St. Johannes), Arjadi (Harjate)

Sest igas keeles: (eesti, vene, saksa ) kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormid.

(1600-1700) Liivimaa sündmused

1591 Katk Eestis.
1595, 5. mai Täyssinä rahu; Rootsi loovutas Ingerimaa Venemaale.
1600–29 Rootsi-Poola sõda Liivimaa pärast.
1601–02 Nälg ja katk Eestis.
1629, 16. september Liivimaa sai Rootsile.
Rootsi aeg (1629–1710)
1630 Tartus asutati Eesti esimene gümnaasium.
1632–56 Tartu ülikooli esimene tegevusjärk (Academia Gustaviana).
1643–45 Taani-Rootsi sõda.
1645 Brömsebro rahu, Taani loovutas Saaremaa Rootsile.
1656–61 Rootsi-Vene sõda.
1657–58 Katk Eestis.
1661, 21. juuni Kärde rahu (Rootsi ja Venemaa vahel).
1680–1700 Riigistati valdav osa mõisaid. 1695.–1697. aasta suur nälg.

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu sada aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Neist tähtsamateks võib pidada feodaalse läänikorra likvideerimist, kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis Balti erikorra osana osaliselt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Rootsi revisjonist 1638. aastal nähtub näiteks, et 4485 Lõuna-Eesti taluperest oli eestlasi 3718, venelasi 341, soomlasi 257, lätlasi 111, poolakaid 25, sakslasi 18, leedulasi 9, rootslasi 5 ja ungarlasi 1 pere. Eesti ala rahvaarv küündis 1695. aastaks vaevalt 350 000 ni, kelle seas eestlased moodustasid 90% kogu elanikkonnast ja 95—99% maarahvastikust. Eestlaste kõrval eristusid rahvustena sakslased (nendest koosnes ka pool linnade rahvastikust), rootslased, venelased, soomlased, lätlased, poolakad ja leedulased.

Harjate – harjama1 `arja|ma, da-inf arja|ta eP Trv Hel(-me) T Plv/h-/ Räp/h-/, `arja|da R(h- Kuu, -maie Lüg) Arjadi (ka: Arjandi) on küla Põhja-Sakala vallas Viljandi maakonnas. Küla lähistel paikneb Arjadi soo ja voolab Arjadi oja. Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Suure-Jaani valda. Arjadi ‹-le›, kirjakeeles varem ka Arjandi SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1765 Harjade Jürri (talupoeg Taevere mõisas),1816 Arjadi, Arjadi Tavid (kaks talu), 1855–1859 Херьяте (küla).  B4
● Rahvapärimuse kohaselt oli külas neli Arjadi talu, millelt küla nime sai, 1816 oli Taevere mõisa all mainitud kahte. Külana hiljemalt XIX saj II poolel. Oletamisi on talunime lähtekohaks talupoja lisanimi sõnast hari : harja mitmuse omastavas käändes, kas pühkimisvahendi või tipu tähenduses. Lisanimena esines SJn Nuutri küla all juba 1638 (Harja Pawell).

1. harja tegema a. katusele ülemist õlekorda ja harimalku (või põhku ja linaluid ning kive) panema kattusse `arjab `kinni `arja päält ja paneb akkid `pääle; kattust akkima ehk `arjamaie; `arjamise `ruodjas (katuseharjale õlgede alla asetatav peenem latt) Lüg; vana katus koa arjatse, õled reppuvad vihma ees ää Muh; arimalgad pannasse `arjamese `aegas Lih; katuse arja `piale `pandi viel vanal aal lina luud ja kivid. jah arjati ää Koe; meil one varesejalad, ei õle kividega arjatud katus Kod; kõegõ viimäne tü̬ü̬ [katusetegemisel] `olli `arjamine Ran; ega miä – – ei mäletä ämp kudass toda õlekatust arjati, arja `pääle `panti viśt `peenembät `põhku, mõni pańd mättit arja `pääle Nõo Vrd arjatama, arjutama b. rõugu harja kindlustama `tehti `suured pikkad [rõugud] ja siis arjati kärbastega ära. nii kui ned tua akkid `pańdi kaks tükki `vastamisi `piale Rak; `rõuku arjatasse.

Taevere Kubjas oli talupojast Taifer mõisa ametiisik, mõisasundija, kes tegeles talupoegadest teoliste töölesundimise, järelevalve ja karistamisega. Paberite järgi , Taiferi mõisa algus 1643 aasta. Rootsi ajal mõisa riigistati. Mõisnik maksis renti.

Mõisanime üleskirjutused on järgmised: XVI saj Taifer, 1599/1601 Teyfer, 1638 Taifer, 1681/83 Teiferhoff, 1729 Tayfehr, 1782 Taifer ~ Taefer, 1871 Taifer, 1909 Taifer ehk Taewere (Uustalu 1972). Nagu näeme, sõna taive lõpuosa on kokku langenud vere -formandiga.

Taevere mõis (saksa keeles Taifer) oli riigimõis Suure-Jaani kihelkonnas Viljandimaal. Mõis rajati 16. sajandi keskpaiku. Selle mõisa mineviku kohta on saadaval väga vähe infot minevikust. Suure-Jaani kihelkonna külanimi Taevere võib olla lähtunud apellatii-vist taive ’käänukoht, käänak’ või ka ’teekonna algus’. Koht asub Lõha-vere linnamäest Navesti jõe poole. Lõhavere on Suure-Jaani kihelkonna vana keskus. Taevere on koht, mille kaudu pääses mööda Lõhavere oja  Navesti (Paala) jõele. See oli tuntud veetee, mida mööda sai Pärnu jõele  ja edasi Pärnu lahte.

Taevere mõisa viinaköögist ja õlleköögist on säilinud vaid vundamendiriismed, mida ümbritsevad suured puud. Parki kui sellist pole tänaseks säilinud. Mõisakompleksist läheb lühike puiestee (suurem osa puid hävinud) lõunasse. Kunagisest suurest õunapuuaiast on säilinud vaid paar puud, mis tänaseni väga viljakad.

Kõik see läheb mööda kinnitan ma endale. Läheb mööda hea ja läheb mööda halb. Lähewad mööda nooled mis wali saatus paiskab ja läheb mööda au. Lähewad mööda raskemad päewad, üksildased päewad ja ööd lähewad nagunii mööda millised nad ka ei oleks. Haigused lähewad mööda ja me ise läheme üksteisest mööda ja kui me oleme tõusnud päris kõrgele sätendame waat et päikesena särame waat et jumalana, siis see läheb mööda ja me langeme waat ja kukkume. Me peatume ega ole päris sodiks ja see paigalseis läheb mööda ja need mõtted mida me mõtleme ja tunded nad põksuvad korraks ja lammutawad aga siis lähevad mööda, isegi kui on läinud pihta ja läbi trampinud üle – lähevad mööda. Aga aeg ei ole kunagi seesama, sest aeg on mööda läinud juba enne sinuni jõudmist. Kõigepealt läheb aeg mööda ja siis heljutab sind natuke oma süles. Ütleb praegu ma olen sinuga. Me aegamisi liigume edasi, ajastame aega või aeglustame aega, või õigupoolest rohkem kiirustame, et oleks õigel ajal. Aeg ütleb, olen siin olen sinuga nüüd ja praegu ja siis saad aru et ta sosistab kuskilt kaugelt kaugelt. Ta on juba läinud ja tal on mingid muud ajad ajada.