-
Sünninimi
Tawit
-
Sünnikoht
Taevere, Põhja-Sakala vald, Viljandi maakond, Eesti
-
Surmakoht
Taevere, Põhja-Sakala vald, Viljandi maakond, Eesti
-
Matmiskoht
Suure-Jaani, Eesti
“Emakene, memmekene! Miks sa minda kasvatasid, Eks võind pista põõsasse,
Lasta linalaukasse. Ennem kui saatsid soldatisse”
David Nõmmik (31.08.1849-21.03.1939) sündis suures õpetaja perekonnas Kase, Päraküla, Taevere v, Suure-Jaani kihelkond, Viljandimaal. Tema isa ka nimega David oli Taewere w. Kase kooli juhataja (1837 -1859). David oli viies laps. Kokku oli perekonnas 10 last. Perekond oli muusikaline ja sotsiaalselt aktiivne, ning osales ärkamiseaja ja rahvusliku liikumises. Tema kolm venda olid õpetajad: vanem Julius(1840), nooremad Joosep(1857) ja Villem(1860). Davidi elusaatus oli teine. Saatus valis teda välja liisuga elukutsena soldat ajateenistuses. Võeti nekrutiks 1871 aastal. Kui Daviti arvati armee reservi (19.11.1904), kodumaal tegevusalaks sai oma “Nõmmiku” (soldatikoht 105) talu põllumajandus, nagu nooremal vennal Tõnnisel (1853), kes oli Sipelga talu peremees.
Märkus: vanasti erinesid tänastest tavapärased erinevat kirjakujud. Kohtame sama nime eri kirjakujud kirjutatud erinevalt: nimi – David (Tawit, Dawit, Davet, Taavit). Perekonnanimi Nõmmik (Nemmik, Nemik, Noemmik, Nömmik) Tema poeg: Villem (Willem, Wilhelm). Näiteks: Margot (Margott), Herta (Härta). Kohat: Taevere (Taewere, Taifer)
Sest igas keeles: (eesti, vene, saksa ) kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormid. Vaata eesti keele käsiraamat
● Maavaldusena on Taeverest teateid a-st 1524, kui Jost Brinckenile läänistati kõrtsikoht ja maid Valula (Suure-Jaani) khk-s. Mõis rajati XVI saj keskel. 1583 oli küla tühi. 1638 on mainitud külana, kus on karjamõis. Mellini kaardil 1797 ja Rückeril 1839 on mõis ja küla.
Taevere vallakohtu protokolliraamat (1882-1886) teatab, et 1883 aasta seisuga on teada, et David oli maja peremees Suure-Jaani alevis, Tallinna tn. 14. Seal juhtus tulekahju.
David võeti nekrutiks 1871 aastal. Mainitakse, et ta oli valla soldat. Ta oli siis 22 aastane.
Vanasti teeniti kroonut 25 aastat. 1874. aasta seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas isikutele alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) teenistus. Rekruteerimise ajajärgul anti igal aastal teada, kui palju mehi mingi maakond peab andma. Nõutud meeste (hingede) arvu jagasid mõisnikud valdade, külade ja mõisate peale ära. Mõned mõisnikud määrasid oma meestest need, kellest lahti taheti saada. Vastuvõetutel aeti pead paljaks ja tehti vasaku käe labale pöidla kõrgusele tulise nõela pistetega rist, mille järel hõõruti tekkinud augukestesse püssirohuteri. Selliste abinõudega püüti väejooksule – mis Vene väes suur oli – tõkestusi teha. (igaüks võis neid kinni võtta).
Kus oli 14 aastat (1871-1885) valla soldat David? Selle küsimususele leijame vastus ajaloos. Vene-Türgi sõda Balkani tandril ehk kuidas eestlased Bulgaariat vabastasid!
19.–20. sajandil võitlesid eestlased kõigis Venemaa peetud sõdades. Vene-Türgi sõja ajal teenis üle Venemaa aega umbes 6000 eestlast. Lisaks mobiliseeriti 1877. aasta suvel veel 2300 eestlasest reservväelast. Tuntumate sündmustena on üles loetud Plevna, Karsi ja Erzerumi vallutamist. Pärast vene võidu umbes 430 türgi sõjavangi jõudis 1878. aasta suvel Eestisse, neist omakorda umbes 150 Rakverre, kus tänaseni asub Türgi sõjaväekalmistu.
Vene-Türgi sõja järel juurdusid eesti keelde mitmesugused väljendid, nagu “Omadega Plevnas olema”, mis viitab kitsikuses või hädas olemisele; “Läks Plevnaks” ehk kakluseks; või siis “türklane” kui sõimusõna. Vene-Türgi sõda osutus Venemaale, ehkki võidetuks, kuid ebaõnnestunuks. Sest see nõudis enam kui 100 tuhande Vene sõduri elu. Eestlased Türgi sõjas hinnagakellest tuhatkond hukkus. .
Mida täpselt pidi läbi elama walla soldat David, meie ei tea. Kuid valgus tunneli lõpus hakkas paistma 1885 aastal ja David abielub. Võtab naise Taevere vallas, Enge, Vingisaare talus. Mees ja naine olid 36 aastased, kui läksid altari ette.
Abielus nekrutite ja ka soldatiteenistuse ajal sündinud lapsed arvati kantonistideks. Nende tulevane elutee oli igal juhul oli seotud sõjaväeteenistusega. Nekrutiks läinud abielumeeste naised said valida: nad kas läksid koos mehega teenistusse kaasa või jäid koju, moodustades sel viisil omaette sotsiaalse kategooria – soldatinaised. Liivimaal vaid üksikud naised läksid oma meestega kaasa.
Meetrikaraamat Liisu (Wingissaar) 27 mai 1849
Sünnitunnistus
Liisu läks Petrogradi kubermanguse koos mehega kaasa. Ta oli 36 aastane. Davidi ja Liisu lapsed sündisid venemaal. Miina (1886) Tsarskoje Selo, Julius (1887), Willem (1890) Gattšina
1886. aasta Tsarskoje Selo Jaani kiriku surmameetrikast leiame hulga sündinud eestlasi. On eestlastest sõdureid, madruseid, teenijaid, käsitöölisi. Riigivõimudel oli palju pahandust eesti talupoegadega, kes tahtsid Tsarskoje Selo maakonnas juba oma, eestlaste valda moodustada. Peterburi konsistooriumi-ringkonnas kasvas eesti rahvusest luterlaste arv jõudsalt ning jäi 1917. aastaks napilt alla 100 000 piiri.
Lapsed kasvavad uskumatult kiiresti suureks ja oli aeg need kooli panna. 1898 aasta kooli tunnistus näitab, et Miina oli teses klassis ja oli 12 aastane. Võib aru saada, et Liisu lastega tuli kodumaale 1896 aastal ja elas Kaansos, kus Davidile luubati anda või anti “soldatikoht” maatük. Soldatinaisi Kaansos oli palju. 1889. aastal asutati Kaansoo külas kaks kooli: üks veneusulistele ja teine luteriusulistele lastele.
Walla soldat David oli teenistuses kokku 33 aastat.
1907 aastal Maakonna väeteenistuskomisjon Davidi vanem poeg Julius pani kirja väeteenistuskohuslaste nimekirjadesse reservi. See oli hea uudis, sest isale Davidile lubati mõisamaast eraldada maatükk “Soldatikoht “, hea teenistusse eest. Varsti oli vaja maja ehitada nullist ja oli palju tööd. Iga abikäsi oli tähtis!
See huvitav lugu juhtus 1909 aastal. Davit pidi lahendama oma majas Suure-Jaanis, Tallinna mnt. 14 “Jäme võlgniku“ üürniku korterist seadusliku väljatõstmist. Näha, et mees oskas probleemi lahendada.
Noorem vend Villem Nõmmik, kes oli õpetaja Viljandimaal Kase koolis (1879-90) ja Pärnumaal Vee (1890-1911) vallakoolis saatis Davidile oma pilti. Tundub David tema auks nimetas oma teise poja Villemiks. (1910)
1911 aastal Davidi noorema poja 21 aastase Villemi kutsuti korralisele noorsõdurite teenistussele. Villem lahkus Liivimaa kubermangus novembris ja sattus Mlawase (Poola) teenima ratsaväe väeosas. Kuidas tema elu läinud, saab tutvuda siin (villem-nommiku-kirjad-kodumale). Rohkem oma poja Liisu ei ole näinud. See oli raske vanematele.
Jüri Nõmmik, pedagoog, kes oli Davidi vanema venna Juliuse (1840 – 1907) poeg, Taewere w. Kase kooli juhataja (1887-1929) saatis talle pilti.(1912) Tundub, et Davidi esimene poeg nimetatud Juliuse auks.
Tsaari ukaasiga oli antud korraldus soldatikohtade planeerimiseks (1841). Soldatikohad anti erustunud lihtväelastele ja nende naistele tasuta eluaegseks kasutamiseks. 1866. aasta reguleerimisinstruktsioon käskis leida võimalusi maatute maaga kindlustamiseks. Tsaari võimud nõudis õigeusklike eelistamist. Asjaajamine oli veniv ja bürokraatlik. Davidil soldatikoha vormistamine nõudis palju pingutus ja rohkem kui kaks aastat aega.
Kuidas vormistati soldatikoht ja mis temaga tehti saab vaadata:
Eraldatud Soldatikoht: “Nõmmiku nr. 105” kinnitatud (26.01.1912)
Kaardi pealt oma maad otsima ma ei pea, kinnisilmi võin leida ta sealt. Ühel pool merepiir, teisel metsade viir, nõnda väikene ongi mu maa.
Oma maa eestlastele oli alati tähtis, sest 18. ja 19. sajandil sagedase omanimetusega oli ta maarahvas.
Davidi abikaasa Liisu suri (12.12.1912) või (02.01.1913) andmed erinevad. Pärast naise surma David elas koos tütar Miina ja poeg Juliusega Kaansos, ehitas elumaja, heinakuur, laut ja tegeles põllumajandusega. Oli lesk 26 aastat, rohkem ei ole abielunud.
Davidil oli rõõm kuulda, et pojal Willemil läheb hästi, kui ta sai postkarti ja Herta tervitus: “Ühes saadan jõulukarti satendava puuga lustilise lampikestega selle all. Nii rõõmsalt saadet meil ei olnud omal jõulul veel. Südamliku pühi abikaasaga soovides sinu poeg Willem. Südamlisi jõulupühi Härta Nõmmik” (1921)
Willem saadab veel postkarti isale: “Eestimaal õppetadi, et lapsed pidid wanematele “Teie” kõnelema, siin on teisiti. Lapsed kõnelevad wanematega “Sina” Piiblis on ka nii, Meie isa palves “Sinu riik tulgu”. Sellepärast kõnelen ka mina: Kalliis isa, kuidas läheb sinul? Oled sa terwe? Kui wana oled sa juuba? Palun wastust.” (1922)
Mõne aja pärast David sai teada, et tema on vanaisa. Sündis esimene poja poeg Villi. Vastuseks Willemi kirjale ta lasi end pildistada: “Suure-Jaanis Jani päeval 24 juuni 1927 järve ääres. Läbi rändaja kiir üleswõtja poolt tehtud. Sündinud (01.09.1849)”
Eesti Vabariigis oma maja ja talu pidamine ei olnud kerge, olid tehtud igasugused maksud. Näiteks (1928-1930) David maksis maamaksu (adrasajandikud), oli ka koeramaks, maksid elanikud-üürnikud, kui kasutasid maa.
Sakala leht (1930) kirjutas: “Wiljandimaa ringkonnawalitseja Golding sõlmis põliste Kaansoo soldatikoha pidajatega wastu nende tahtmist riigirendilepingud ja sundis neid sellega juba 10 aastat riigirenti maksma. Paar “kanget” naist aga, kes walitsejahärrale wastu hakkasid ja lepinguid ei sõlminud, on riigirendist wabad ka tänapäelvani. Sest soldatikohad olid vabastatud obroki maksmisest.”
Mõne aja pärast Eesti elanikud kuulsid, et Saksamaal ajalugu keeras uue lehekülje. Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja käskis emigrandit riigist välja saata.(1933) Tema poeg Willem perega oli raske valiku eest.
Suure-jaani elanike registri raamat näitab, et David (04.04.1933) tuli Kaansos, registreeris ennast oma majas, et teha kõik valmis oma poja Willemi tulekuks.
Sellel päval, kui rong peatas Olustveres, Davidi majas oli soe ja laud kaetud. Räägivad, et 84 aastane vanamees Kaansost tuli jalgsi Suure-Jaani , et vastuvõtta oma poja Willemi perekond. Tema seljas oli enda kootud mantel, paksust lõngast. Ta ei näinud poega 22 aastat. Ma ei tea, mis tunne võib olla mehel, kui ta näeb, et poja pere ei räägi üldse eesti keeles.
Aasta lõpus (30.12.1933) David kirjutas ennast majast välja ja läks tagasi Kaanso.
Täitus Willemi jõuluõhtu unistus satendava puuga lustilise lampikestega selle all koos isaga ja oma perega. Nii rõõmsat jõulut koos neil ei olnud veel!
1936 aastal David ja Julius otsustasid oma metsa maha müüja, võtta lisa laenu maa pankas ja osta veel üks kinnistu, mis oli peremeheta Kaansos nr. 106. Paberit näitavad, et metsa eest nad said 102 kroni, kinnistu ostuga maa pankale oli vaja maksta 160 kroni. Lootsid, et laen saab rahulikult tagastada aastate jooksul.
David elas Kaansos kuni suurmani. Ta oli küll vana, aga selge mõistusega elu lõpuni.
Kaanso elanike nimekiri 15.12.1938
David läks puhkama (21.03.1939) Ta oli 90 aastane. Mees, kes tegi tööd kuni päevad otsa saavad, kes läheks kas või läbi müüri, kui on hea eesmärg.
Tawiti tamm seisab vahipostil “soldatikohal” ka praegu. Ta on elav tunnistaja.
Kask leinab, Nõmmiku kohal lehekullas,
eemal lillevaibal, kõrgub Tawiti tamm.
Ta võimsas kroonis, mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi, ka ühes kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
